Peale Juhan Partsi on oma ütlemistega laineid löönud paljud maailma riigitegelased, ka Eestis pole puhtalt sõnavaliku tõttu tekkinud skandaalides midagi uut.
Parts, Chirac, Berlusconi ja teised
25. jaanuar 2014, 11:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2005. aastal, kui Venemaa tähistas Kaliningradi, õigemini muidugi Köningsbergi asutamise 750. aastapäeva, sõitsid sel puhul Läänemere-äärsesse Venemaa oblastisse Vladimir Putinile külla Saksa kantsler Gerhard Schröder ja Prantsusmaa president Jacques Chirac. Enne nende ametliku kohtumise algust vestlesid kolm riigijuhti soojas ja sõbralikus õhkkonnas sundimatult, kuid võib-olla ei taibanud kõik neist, et asuvad ajakirjanike kuuldekauguses.
Igatahes kirjutas Prantsuse ajaleht Liberation seepeale, kuidas president Chirac kolleegidega visanud kildu, kõneldes mõnede Euroopa riikide toidukultuurist. Prantsusmaa juhile jäid hambu eelkõige britid: BBC vahendatud tsitaatide järgi «ei saa usaldada inimesi, kelle köök on niivõrd kehv» ning «ainus, mida nad eales Euroopa põllumajandusele on andnud, on hullulehmatõbi».
Ning kolmas Chiraci ütlus, mis tekitas paksu verd meie põhjanaabreis: «Pärast Soomet on see (Ühendkuningriik – toim) kõige halvema toiduga riik.» Niisiis, Soome on veel hullem.
Muidugi ei olnud need mõtteavaldused määratud ajalehtedesse jõudma, aga kui nad ikkagi jõudsid, ei olnud diplomaatidel ja suhtekorraldajatel võimalik eriti midagi ette võtta – kord väljaöeldut suhu tagasi ei pane. Nii jäi Chiraci pressiesindajal üle tõdeda, et «vabariigi presidendile omistatud sõnad ei kajasta Kaliningradi kohtumise arutelude sisu ega õhkkonda», ning Briti ametnikud lihtsalt loobusid kommentaaridest.
Soomes aga samal ajal tuletati meelde, et president Martti Ahtisaari oli Chiracile tolle visiidi ajal aastate eest pakkunud põhjapõtra ja muud head-paremat, ning tuntud kommentaator Erkki Toivanen kirjutas Briti tabloidis artikli, milles kiitis Soome värsket ja tervislikku toitu.
Soomlased pidid lisaks Chiracile taluma ka Itaalia liidri Silvio Berlusconi torkeid, kes jutustas, kuidas ta on Soomes käinud ja pidanud sealset toitu taluma (Berlusconile ei meeldinud, et Euroopa Liit kaalus 2001. aastal Euroopa toiduohutuse ameti (EFSA) ühe võimaliku asukohana Helsingit). «Nad ei tea seal isegi, mis on Parma sink,» väitis Berlusconi ja EFSA asukohaks saigi Parma Itaalias.
Need (ja paljud teised) näited kõnelevad sellest, et «kas tõesti mina ütlesin seda»-tüüpi juhtumeis, kus mõne kõrge riigitegelase öeldud lause või isegi ainus sõna teise riigi kohta hakkab omaenese elu elama, pole midagi enneolematut. Pole teada, et Chirac või Berlusconi oleks toona avalikult vabandust palunud, nagu tegi Juhan Parts Leedu kolleegi ees Wall Street Journalis ilmunud «jobude» (ingliskeelses tõlkes «fools») puhul.
Chiracil õnnestus ükskord ka Eesti aadressil midagi meeldejäävat öelda: tegu oli pressikonverentsil kõlanud lausega «Nad jätsid kasutamata hea võimaluse vait olla» nende Ida-Euroopa riikide kohta, kes 2003. aasta veebruaris ühinesid USA Iraagi-poliitikat toetava nn «Vilniuse rühma kirjaga». Prantsusmaa teatavasti USAd Iraagi ründamisel ei toetanud.
Juhan Parts asub oma ettevaatamatu sõnakasutusega päris heas seltskonnas, kuigi tema lauset «Leedu valitsuses on jobud» tauniti nii Eestis kui Leedus.
Viimatine Eesti-Leedu diplomaatiline sekeldus sai hoogu ilmselt ka sellest, et Partsi pruugitud sõna «jobu» on üpris mitmeti mõistetav termin. Ühe lugeja sõnul, kes Postimehele sellest lõppenud nädalal kirjutas, tuleneb «jobu» vene/slaavikeelsest vulgaarsõnast, mis tähendab muuhulgas seda, kui kellegi mõistus on täiesti segamini aetud. Seda kasutatakse vene keeles ka tähenduses «kellelegi närvidele/ajudele käima». Seetõttu annaks lugeja hinnangul inglise keeles Partsi üteluse mõtte ja sideme sõna algse tüvega kõige paremini edasi hoopiski sõna «mindf***ers».
Keeleteadusega kursis oleva lugeja hinnangul on sõnal «jobu» indoeuroopa tüvi, mis tuleneb vanakreekakeelsest sõnast οἴφω (oíphō, tänapäeva hääldus oleks «ipo» või «ifo») ja sanskriti keelest (yabhati).
Samas ei jäta leedulased ka ise võimalusel naabrite üle nalja heitmata, ning eestlastel kui aeglaselt mõtleval ja tegutseval rahval on leedu (ja mitte ainult) folklooris oma kindel koht.