Suvel pensionile suunduv Harju maakohtu kohtunik Valeri Lõõnik ütles, et magab öösiti rahulikult, sest ei läinud maadevahetuse kriminaalasjas õigeksmõistva otsuse langetamisel oma südametunnistusega vastuollu.
Lõõnik maadevahetuse otsusest: magan öösel rahulikult
30. jaanuar 2014, 16:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõõnik nentis, et keeruline ja mahukas maadevahetuse protsess tegi teda tahes-tahtmata kuulsaks. Kohtuasja arutamine algas Harju maakohtus 2009. aastal ning päädis õigeksmõistva otsusega 2012. aasta suve alguses.
Lõõnik ütles, et kuna kohtupingis istusid poliitikud Villu Reiljan ja Ester Tuiksoo, maa-ameti kunagine juht Kalev Kangur ning mitu ärimeest, tõmbas protsess avalikkuse tähelepanu ning see tõi omakorda kaasa prokuratuuri surve. «Esimesest protsessipäevast hakkas prokuratuuripoolne surve, et Lõõnik on ühele poole kallutatud,» rääkis ta ning mõtiskles, et ka Pisa torn on kaldu, kuid vaatenurgast olenevalt kas vasakule või hoopis paremale poole.
Ka meedias kõlanud arvamustest peegeldus tema hinnangul süüdimõistva kohtuotsuse ootus. Tema sõnul ootab rahvas ikka verd, kuid kohtunik ei saa seda lasta, kui kohtuasja materjalid ei anna selleks põhjust.
Lõõnik lisas, et kuigi lõpplahendust pole kriminaalasi riigikohtust veel saanud, on tema töö parima äranägemise järgi tehtud. «Ma ikka magan rahulikult, sest ma ei ole enda südametunnistusele vastu hakanud,» ütles ta.
Tänavu juulis pensionile suunduv Lõõnik on kohtunikuna töötanud alates 1997. aastast ning lahendanud nii majandus- kui isikuvastaste kuritegude, viimased kaks aastat aga peamiselt roolijoodikute kriminaalasju.
Nende aastate jooksul on ta enda sõnul läbi vaadanud umbes 3000 kriminaal- ning teist sama palju väärteoasju, mis teeb keskmiselt ühe kriminaal- või väärteootsuse päevas. «Maht on muidugi erinev ja iga asja tuleb vaadata individuaalselt. Lahmida ei saa,» ütles Lõõnik, kelle sõnul tuleb kritiseerida kuritegu, aga inimest seejuures kaitsta.
Nii ongi tema sõnul oluline vaadata, kes ja mille tõttu on kuriteo toime pannud. «Olen püüdnud oma otsuste ja karistusmäärade puhul arvestada ka eelnevate kriminaalasjadega, et karistus ja kuriteo raskusaste oleks proportsioonis,» rääkis ta.
Lõõnik nentis, et igapäevaselt elu pahupoolega kokku puutuva kohtuniku- nagu ka politseiniku- või prokuröritöös valitsevad valdavalt negatiivsed emotsioonid. Vahel on ta enda sõnul istungil meeleolu tõstmiseks süüdistatavaid ka näiteks õnnitlenud, kui mõnel täitub kohtu all viies või kümnes kord. «Teinekord on neil päris hea meel. Võib-olla isegi sünnipäevadel pole neid kunagi õnnitletud,» ütles ta.
Kuigi positiivset tagasisidet saab kohtunik kohtualustelt harva, meenub Lõõnikule ka paar sellist juhtumit. «Ühele mõistsin röövi eest neli aastat vangistust. Kohtuistungil ta ennast süüdi ei tunnistanud, ütles, et läks röövimist hoopis laiali ajama,» tõi Lõõnik näiteks ning lisas, et vanglast saatis mees talle kirja, kus tänas õiglase karistuse eest.
Viru tänaval kohtus ta aga juhuslikult inimesega, kelle oli õigeks mõistnud ema tapmise süüdistuses. «Mõned aastad tagasi Viru tänaval keegi teretas ja ütles, et mina olevat see kohtunik, kes ta ema tapmise kahtlustuses õigeks mõistis. Need on positiivsed momendid,» ütles ta.
Rääkides oma plaanidest pärast kohtunikuametist vabastamist, ütles Lõõnik, et küll leiab endale tööd. «Esialgu võib-olla hakkan trammi, trolli ja bussiga mööda Tallinna sõitma, et tutvuda oma kodulinnaga,» ütles ta.
Enne kohtunikuks saamist töötas Lõõnik aastatel 1969-1991 siseministeeriumis, seejärel 1991-1995 politseiametis ning oli aastatel 1995-1997 Kadrina vallavanem. Pensionile suundub ta oma 68. sünnipäeval 8. juulil.