Uuring: hooldusõiguse kohtuasjades on probleeme lapse huvide selgitamisega

Teelemari Loonet
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Tartu Ülikooli (TÜ) uurijad leidsid 300 Eesti kohtulahendit analüüsides, et laste hooldusõiguse otsustamisel on üheks murekohaks see, kes ja kuidas selgitab kohtu jaoks välja lapse parimad huvid.

Uuritud 300 kohtuasja seas oli selliseid, kus kohtunik on isegi 8- ja 10-aastaste laste puhul otsustanud, et kui mõlemad vanemad sobivad last kasvatama, saab hooldusõiguse määramisel otsustavaks lapse enda arvamus. «Siin on kindlasti üks probleemkoht, kus võib öelda, et lapse huvide väljaselgitamine ja hindamine pole niisama lihtne ja siin ilmneb probleeme,» ütles TÜ tsiviilõiguse lektor Triin Göttig.

Samas näeb seadus ette, et vähemalt 10-aastased lapsed peab kohtus ära kuulama ja üldjuhul seda ka tehakse, mis on uurija sõnul positiivne. Ometi näitas kohtulahendite analüüs, et on juhtumeid, kus seda pole tehtud ega ole lapse kuulamata jätmist ka põhjendatud.

Göttigi sõnul on üheks oluliseks küsimuseks hooldusõiguse juures see, kes paneb paika lapse huvid. Siiani on põhirõhk olnud lastekaitsetöötajatel, kuid uurija sõnul peaks neil tegelikult teine roll olema. Hästi ei sobi ka last kohtulikud esindajad, et neil on reeglina ainult juriidiline haridus, märkis ta.

«See on suurem süsteemi probleem ja mõttekoht tulevikuks – kes on menetluses ikkagi see isik, kes lapse huvid välja toob?» rääkis Göttig ja rõhutas, et teemat peaks edasi uurima. Ta märkis, et näiteks Saksamaal on kohtuprotsessi jooksul lapsel eraldi tugiisik, kes on oma teadmistelt ja isikuomaduselt selline, et oskab kohtus lapse huve välja tuua.

Omaette teema on see, kui halba kohtlemist peab laps kogema, et algatataks vanematelt hooldusõiguse äravõtmine. «Läbivaadatud kohtulahenditest käis läbi see, et ohus oli füüsiline heaolu, aga neid näiteid ei oska ühtegi tuua, kus teiste heaolu komponentide pärast oleks kohtusse pöördutud,» ütles Göttig.

«See on kindlasti mõttekoht edasiseks – mis peaks siin muutuma, et praktika oleks kooskõlas perekonnaseaduse regulatsiooniga,» jätkas uurija. Ta tõi välja, et lastekaitsetöötajad tegelevad äärmuslike juhtumitega ja kõrvalseisjate hinnang lapse olukorrale sõltub sellest, millised on parajasti ühiskonnas kehtivad väärtushinnangud ja arusaam sellest, millal on tegemist hooletussejäetud lapsega. «Selle hindamisel võivad lastekaitsetöötajad hätta jääda,» ütles Göttig.

Uuringu viis läbi Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE. Selle tellisid justiitsministeerium, õiguskantsleri kantselei ja riigikantselei ning uuringut rahastas Tarkade Otsuste Fond.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles