Norra ajalehe VG töötajad said eelmise suve terrorirünnakust teada kõige otsesemast allikast. Anders Breiviku autopomm purustas eelmise aasta 22. juulil Oslo valitsuskvartalis asuva toimetusehoone fassaadiaknad ning külvas hooneesise ja toimetuse klaasikildudega üle.
VG uuriva toimetuse juht Marius Tetlie andis eelmisel nädalal Eesti Ajalehtede Liidu konverentsil «Meedia ja kriis» ülevaate, kuidas töötas ajaleht vahetult pärast tapatalguid ja kuidas käsitleti tervet ühiskonda šokeerinud sündmusi järgnevatel nädalatel.
Toimetus elas sel päeval üle kaks evakueerimist: kõigepealt jooksid töötajad oma sülearvutitega lähedalasuvasse Schibstedi meediakontserni hoonesse ja seejärel renditi Bristoli hotelli terve ülemine korrus, kus seati sisse ajutine toimetus. Aga esimene uudis pommirünnakust läks online-portaali üles klaasikildudega ülekülvatud tänavalt toimetuse ees.
Töö ilma toimetusemajata
Kui selgus, et keegi töötajatest pole rünnakus tõsiselt viga saanud, asus juhtkond tegelema kõige põletavama probleemiga: kuidas edastada uudiseid veebilehel ja anda välja paberlehte? Selgus, et purunenud fassaadiga toimetusemaja elektrisüsteemi polnud välja lülitatud, seega saadi lehe tegemiseks üle interneti ligi serverites olevale tarkvarale.
Tõsisemad probleemid kerkisid üles seoses sisuga. Kuidas edasi anda sündmuse mastaapsust, seejuures lehetegemise eetikat rikkumata? Kuidas isiklikud emotsioonid artiklitest välja jätta? Kas avaldada kahtlusaluse isik ja foto? Millises mahus tsiteerida Utøya saarel ellujäänute ütlusi, arvestades, et nad on šokis ega ole harjunud meediaga suhtlema?
Esimese pildi surmasaarelt sai hoopis VG sõsarväljaanne, Rootsi ajaleht Aftonbladet. Kuna tee Oslo kesklinna oli suletud, sõitis Aftonbladeti meeskond ringiga ning oli just Utøya saare lähedal, kui tuli teade sealsest massimõrvast. Nii õnnestus neil hankida paat, mida politseijõud hiljem ei suutnud. Aftonbladeti meeskonna tehtud pildi otsustas VG avaldamata jätta, sest sellel oli näha saare rannal lebavaid laipu. VG trükkis ära hiljem tehtud foto, kui politsei oli surnukehad juba linadega katnud.
Kui kõige põletavamad uudised olid edastatud, kerkis küsimus: kuidas edasi? Toimetustevahelisel vaikival kokkuleppel ei esitanud Norra meedia esimesel kuul pärast veresauna riigivõimudele valusaid küsimusi. VG toimetus pani kokku töörühma, mis pidi uuriva ajakirjanduse meetoditega vastama kolmele küsimusele: kuidas on võimalik, et üks mees sellise terroriteoga hakkama sai ja miks teda varem ei peatatud? Ning kuidas mõjutab terrorismioht Norra ühiskonda tulevikus?
Töögrupp koosnes 13 reporterist ja ühest toimetajast. Sinna olid valitud töötajad uuriva ajakirjanduse, poliitika- ja krimitoimetusest. Tegevus koondati kolme suunda: kuriteo kriminaaluurimise käik, riigi ja ametiasutuste tegutsemine ning ohvrid ja ellujäänud. Töörühma koostamisel seati eesmärgiks, et kõik selle liikmed suudaksid töötada erinevatel meediaplatvormidel: teha lugusid paberlehte, online-portaalidesse, mobiilsetele platvormidele ja VG veebi-TV kanalisse.
Abi saadi veebist
Et kõiki olemasolevaid andmeid süstematiseerida ja need töörühma liikmetele kättesaadavaks teha, kasutati veebipõhiseid rühmatöövahendeid Microsoft Sharepoint ja Google Docs.
Rakendus Google Search programmeeriti blogidest ja sotsiaalmeediavõrgustikest andmeid koguma. Samas ei kasutanud VG sotsiaalmeediat peamise allikana, vaid pigem jälgiti, millised meeleolud ja teooriad kasutajate seas levivad.
Kuu pärast terroriakti andis VG välja põhjaliku erinumbri, kus muu hulgas lahati Breiviku tausta. Selle tarvis otsiti üles 72 temaga kokku puutunud inimest, kellest 37 olid nõus kommentaare andma. Töörühm koostas 12 000-leheküljelise andmehoidla ning nimekirja 1100 kriisiga seotud isikust.
Tetlie sõnul töötati terroritegu kajastades käigu pealt välja plaan, kuidas meedia peaks sellistel puhkudel toimima.