Teisipäeval, peaminister Andrus Ansipi tagasiastumise päeval, ilmusid Eesti Päevalehes koopiad Siim Kallase allkirjaga dokumentidest, mille põhjal võib küsida, miks lubas ta saja miljoni dollarilist pangagarantiid segase taustaga ärimeestele. Samal ajal uuriti Reformierakonnas juba, kes sellised kompromiteerivad paberid meediasse sokutas.
«Kõigi tegusate inimeste vastu saab sobival hetkel poliitilisi rünnakuid korraldada. Tänane ajastus ei jäta selles küll mingit kahtlust,» kommenteeris samal päeval Reformierakonna peasekretär Martin Kukk.
Euroopa Komisjoni asepresident Kallas saatis teisipäeval erakonnakaaslastele kirja, kus asja omalt poolt selgitas. «Samu Eesti Panga töödokumente on aastate jooksul mulle käinud näitamas erinevad inimesed, keda ma sõbralikkuses kahtlustada ei saa,» avaldas ta.
Kallas kinnitas eile, et tema hinnangul ei saa materjali väljailmumise ajastus olla juhuslik. Ta ei soovinud aga kindlalt öelda, kas lugu võiks tema arvates mõjutada eelseisvaid valitsuskõnelusi. «Kas mõjutab või mitte, on kõneluste käigus näha.»
Versioon IRLi huvidest
Poliitilistes kuluaarikõnelustes eilseks kõige enam levinud versioon on, et vanade dokumentide väljailmumise taga on praeguse valitsuse koalitsioonipartner Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) ning konkreetselt Eerik-Niiles Kross. Seda seostatakse Kallase soovimatusega anda IRLile kinnitust ühises võimuliidus jätkamise kohta, mis tänaseks on muutunud aga juba küllaltki tõenäoliseks võimaluseks, et uus valitsus sünnib hoopis Reformierakonna-sotside teljel.
IRLi aseesimees Kross lükkas eile kõneluses Postimehega ümber mitmel pool levitatud väite, et Eesti Päevalehes ilmunud lood Kallase tegevusest 20 aastat tagasi põhinevad temalt saadud dokumentidel.
«See on absurdne väide,» lausus ta. «Samasugune, nagu ma olevat ka Arctic Sea kaaperdanud. Ma ei tea, kust need materjalid pärinevad, igal juhul mitte minu arhiivist.»
Kross lisas, et ei saa ka aru, miks peaks tema Kallase kohta mingeid vanu dokumente ajakirjandusse sokutama. «Mis kasu minul võiks sellest olla?»
Ta lükkas ümber oletuse, et kogu lugu võiks olla seotud eelseisvate koalitsioonikõnelustega: «Niipalju kui ma kuulnud olen, ei kavatseta IRLiga nagunii sisulisi kõnelusi pidada.»
Keskerakonna aseesimees Kadri Simson ei usu, et Kallase kohta välja ilmunud materjalid võiks kahandada tema võimalusi järgmise valitsuse etteotsa saada.
«20 aasta vanune allkiri laenugarantiil võiks saatuslikuks saada peaministrile, keda soovitakse umbusaldada,» märkis ta. «Peaministrikandidaadile, kelle loodavasse valitsusse pretendeerib kaks konkureerivat erakonda, see aga ilmselt takistuseks ei saa.»
Simson lisas, et uue koalitsiooni kokkupanek on jõudnud juba küllalt kaugele. «Samal ajal kui ajakirjandus seda lugu lahti kerib, käivad kuuldavasti läbirääkimised juba uute ministrite isikute üle,» lausus ta.
Eesti Päevalehes ilmunud faksikoopiaid on teadaolevalt varem korduvalt ajakirjandusele avaldamiseks pakutud, esimest korda juba 1990. aastate teisel poolel. Seni ei olnud need aga avalikkuse ette jõudnud.
Tegu on paberitega, mis räägivad keskpanga pangagarantii andmisest. «Meie, Eesti Pank, garanteerime käesolevaga, et anname välja pangagarantii väärtuses 100 miljonit USA dollarit 12. detsembril 1994,» seisab ühes dokumendis. Selle on allkirjastanud Eesti Panga tollane president Kallas.
Dokumentidest ei selgu aga, mis on see tehing, mida keskpank võis tahta garanteerida, ja need ei tõenda, et garantii ka tegelikult välja anti.
Paberite väärtus ebaselge
Reformierakonnast kuuldud selgitustest toimunu kohta jääb kõlama, et 1994. aastal valitses panganduses keeruline likviidsusolukord ning keskpank üritas toona leida võimalusi hankida kommertspankadele laenu. Olukorda teades tiirles Eesti Panga ümber rohkem ja vähem usaldusväärseid äritegelasi, kes soovisid olla raha vahendajaks.
Reformierakonnas kõlava versiooni järgi olid Kallase allkirjaga dokumendid osa ühest sellisest katsest Eestisse raha juurde tuua, kuid tulemuseni see ei jõudnud.
Juhtumiga seoses on ajaleht ära toonud 1990. aastatel aktiivselt tegutsenud Eesti ärimehe Leonid Apananski ja Briti ärimehe Michael Cunninghami nimed.
Millega aga täpsemalt tegu oli, on tagantjärele keeruline kindlaks teha, sest Eesti Pangas loo kohta dokumente avastatud ei ole.
Keskpanga kinnituse järgi on nad ajakirjanike küsimustele vastamiseks vaadanud läbi 1993.–1996. aasta aruanded ning 20 aasta tagused arhiivid, kuid midagi asja kohta leidnud pole. Aruannetes avaldatud garantiikirjadega seonduvaid kohustusi samuti kirjas ei ole.
Seega Eesti Pank tõenäoliselt kohustusi ei võtnud, kuid ikkagi on tegu materjaliga, millest jääb hõlpsalt mulje, et keskpank ja selle president Kallas üritasid 20 aasta eest ajada mingit kahtlast äri kummalise seltskonnaga. Kas see nii oli või polnud, esialgu ei selgu.
Tegu võib olla ka üksnes valikulise fragmendiga suuremast dokumendipakist. Seni avaldatud pabereist ei saa midagi teada sellest, millise tehingu tagamiseks üldse garantiid taheti või millistel tingimustel see oleks pidanud avanema.