Oleme rahvana ühed suurimad kinnisvaraomanikud maailmas. Enamikul meist on kas oma korter või maja. Eesti eraisikute laenukoormus on samas üks suuremaid maailmas. Pea 90 protsenti Eesti leibkondadest on võetud laenude tõttu muudetud sunnismaiseks.
Alger Tammiste: riiklikud elamispinnad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis puudub praegu tõsiseltvõetav alternatiiv kinnisvara omamisele ehk puudub korralikult reguleeritud üürikorterite turg. Kui vaadata Põhjamaid, läheneb seal üürikorterite osakaal linnades juba 50 protsendile, kuid meil on see napilt üle kümne protsendi.
Aastaks 2014 on Soome valitsus eraldanud 1040 miljonit eurot madala intressiga laenudeks omavalitsustele, millega finantseeritakse meie mõistes munitsipaalelupindade ehitust. Ka Eestis peaksime seda teed minema. See korrastaks ka üüriturgu, mis praegu on täiesti kontrollimatu ja kus üürnik on väga ebasoodsas olukorras. Selliselt suudaksime kehtestada ühtsed standardid üüritavatele korteritele ja saada üürihinnad kontrolli alla ka erasektoris.
Riiklikud laenud elamuehitusse oleksid pikaajalised, kuni 35 aastat, ega eelda omaosaluse olemasolu, kuid laenu kasutamine on rangelt reglementeeritud. Laenu saavad kohalikud omavalitsused või nende omanduses olevad ettevõtted kasutada ainult selliste majade ehitamiseks, milles on kas üüri- või osaomandiõigusega korterid. Majade ehitamise ja haldamisega hakkaksid tegelema riigile või omavalitsustele kuuluvad MTÜd, mille eesmärk ei ole mitte teenida kasumit, vaid pakkuda elanikele võimalikult kvaliteetset teenust.
Kui teha väga üldistav arvutus, siis võiks Tallinnas asuva uue kahetoalise korteri üür olla umbes 300 eurot kuus koos kommunaalmaksudega. Omavalitsustel ja sealsetel ettevõtetel aga võimaldaks selliste elukohtade olemasolu kutsuda enda juurde tööle spetsialiste, kellel puudub võimalus sinna uus elukoht soetada. Sellega aitaksime leevendada tööjõupuudust maapiirkondades ja vähendada ettevõtete sõltuvust suurtest tõmbekeskustest. Lisaks saab laenuvõimalusi kasutada ehitusturu elavdamiseks.
Selleks projektiks võiks valitsus isegi laenu võtta. Kuna see on siiski investeering, mis ennast kindlalt ära tasub, ei tekita hilisemaid ekspluatatsioonikulusid ning võimaldab hiljem omavalitsustel isegi natuke teenida, ei halvenda me laenuga riigi finantsolukorda, küll aga loome palju uusi võimalusi.
Kui majade omanik on riik, siis on tagatud ka üürilepingutest kinnipidamine. Olen veendunud, et selle projekti käikuminek vähendaks väljarännet ja tooks ka paljud eestlased võõrsilt koju tagasi. Korraliku riikliku eluasemepoliitika väljatöötamise ja käikuandmisega on juba 20 aastat põhjuseta venitatud.