Eesti Koolipsühholoogide Ühingu esimees Triin Kahre leiab, et lapse füüsiline karistamine näitab lapsevanema abitust ning võib muutuda lapsele eeskujuks, mistõttu satuvadki kodus karistatud lapsed sagedamini pahandustesse.
Koolipsühholoog: lapse füüsiline karistamine on ebatõhus
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
6. mai 2014, 18:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lisaks mõjub see häirivalt vanema ja lapse vahelise usalduslikku suhte loomisele ning tõstab hilisemate negatiivsete tagajärgede riski, kaasa arvatud vaimse tervise probleeme, lisas Kahre.
Postimees kirjutas täna Tartu Ülikooli värskele uuringule tuginedes, et füüsiliste karistuste kasutamine alaealiste distsiplineerimisel on Eestis üsna levinud ning 15 protsenti 7.-9. klasside lastest on saanud eelmise aasta jooksul füüsilisi karistusi.
Koolipsühholoog Triin Kahre hinnangul on see protsent suur. «Kui vanem karistab füüsiliselt oma last, siis see ei tähenda, et laps on halb või et lapsevanem on halb, vaid näitab lapsevanema abitust olukorraga hakkamasaamisel. See näitab, et vanemal ei ole mingit muud moodust oma lapsega suhtlemiseks ja korrale kutsumiseks ning viimane hädaabinõu ongi füüsiline karistamine,» selgitas ta.
Ja tõesti, kuskil jutu sees tuleb välja, et kui vanematel on lapsega raske olnud,siis mingil momendil, kui nad kuidagi enam hakkama ei saa, on nad kasutanud füüsilist karistamist.
Kahre sõnul on olulisem panustada hea suhte loomisesse lapsega. «See on ikka see, mis loob usaldusliku läbisaamise ning aitab ennetada karistamise vajadust. Füüsiline karistamine ei paranda pikas perspektiivis laste käitumist. Pigem suurendab tõenäosust, et lapsed on tulevikus allumatud ja agressiivsed.»
Samuti nähtus uuringust, et alaealised, keda uuringule eelneval aastal karistati füüsiliselt, panid toime õiguserikkumisi kaks korda sagedamini kui lapsed, keda vanemad ei ole füüsiliselt karistanud. Kahre arvates võib sellel olla mitu põhjust.
«Näiteks see, et lapsed õpivad sellist käitumist vanematelt, sest vanemad on ju lapsele eeskujuks oma hoiakute ning käitumisega. Teine asi on ka see, et kui pole häid ja toetavaid suhteid vanematega, siis nad otsivad seda kuskilt mujalt,» ütles Kahre. Tema sõnul otsivadki seetõttu lapsed tähelepanu ja toetust väljaspoolt kodu, näiteks kampadest või sõpradelt, ja nii võidaksegi pahandustesse sattuda.
Kahre on ka enda töös koolipsühholoogina täheldanud tendentsi, et lastel, kellega on kodus raske, on ka koolis käitumisprobleeme. «Ja tõesti, kuskil jutu sees tuleb välja, et kui vanematel on lapsega raske olnud,siis mingil momendil, kui nad kuidagi enam hakkama ei saa, on nad kasutanud füüsilist karistamist.»