Kõige karmimad on kurjategijate suhtes elanikud, kõige leebemad aga kohtunikud, selgus justiitsministeeriumis tutvustatud Eesti elanike, politseinike, prokuröride ja kohtunike karistushinnangute uuringust.
Uuring: kurjategijate suhtes on kõige karmimad elanikud
4. juuli 2014, 11:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik uuritud grupid olid karistushinnangutes karmimad murdvarga suhtes, leebeimad aga perevägivalla suhtes, teatas justiitsministeerium.
«Uuringu tulemusi vaadates teeb mind murelikuks nii Eesti elanike, aga ka professionaalide leebe suhtumine perevägivalda võrreldes teiste kuritegudega,» ütles justiitsminister Andres Anvelt. «Hea on aga see, et uuring avab selle hinnangu andmise tagamaid ja annab meile võimaluse paremini kriminaalpoliitikat planeerida.»
Uuringus paluti vastajatel välja tuua oma karistuseelistused nelja stsenaariumi põhjal. Analüüsiti perevägivalla, omastamise, röövimise ja murdvargusele pakutud karistuse tüüpi, pikkust ja eesmärke. Pakutud karistustes olid karmimad elanikud, neile järgnesid politseinikud ja prokurörid ning kõige leebemad olid karistushinnangutes kohtunikud.
Justiitsministeeriumi analüüsitalituse juhataja Mari-Liis Sööt selgitas, et elanike karmimad karistushinnangud on põhjendatavad sellega, et elanike hulgas on rohkem selliseid inimesi, kes määraksid kurjategijatele eriti karme karistusi. «Samuti suhtub elanik kurjategijasse suurema emotsionaalsusega, samal ajal kui kohtunikud on konkreetsele isikule mõistetava karistuse määramisega rohkem kokku puutunud ja seetõttu teavad paremini, millist mõju konkreetne karistus isikule kaasa toob ja millise raskusega kuritegu on. Professionaalidest on kõige karmima hoiakuga politseinikud, kes kõige vahetumalt kurjategijatega kokku puutuvad. Vahepealsete hinnangutega on prokurörid, kes ka kriminaalmenetluses on politseinike ja kohtunike vahel,» ütles Sööt.
Anvelt tõi välja, et Eesti elanike ning politseinike, prokuröride ja kohtunike karistushinnangute suur lõhe näitab, et elanikud ei pea karistusotsuseid õiglasteks, oodatakse oluliselt karmimaid otsuseid. «Kui ootusi ei täideta, siis kannatab usk õigussüsteemi. Usu kaotamine omakorda tingib aga selle, et seaduserikkumised on inimeste jaoks õigustatumad,» lisas Anvelt.
Karistushinnangute järgi eelistatakse Eestis kõigist karistusliikidest sageli enim vanglakaristust.
«Kuigi Eestis on vangistusele ohtralt alternatiive, näiteks üldkasulik töö, elektrooniline valve, ravi jne, siis eelistatakse Eestis ikka enim just vangistust. Ilmselt tuleneb see asjaolust, et vangistust teatakse kõige paremini ja seda tajutakse karistuse sünonüümina,» selgitas justiitsminister.
«Uuringud aga kinnitavad, et vanglakaristus ei ole korduvkuritegevuse vähendamiseks sugugi parim lahendus. Vähe teatakse, et tingimisi vangistus ei pruugi olla inimese jaoks sugugi leebe, vaid tähendab isikule reeglina mitmeid piiranguid ja kohustusi, näiteks osalemine programmides, kriminaalhooldajaga regulaarne kohtumine jne. Samas võimaldab tingimisi vangistus isikul säilitada töökoha ja perekondlikud sidemed, mis mõlemad on äärmiselt vajalikud retsidiivsuse vähenemiseks, ent mille vangla läbi lõikab. Kui elanikud mõistaksid paremini karistusalternatiivide tegelikku olemust, nõustuksid nad ilmselt otsustega rohkem ning siin näeme olulist selgitamise rolli just kohtunikel ja õiguskaitsjatel,» rääkis Anvelt.
Karistushinnangute uuring tehti Eestis esmakordselt. Uuringu tellis justiitsministeerium ja selle viis läbi Turu-Uuringute AS.