Juhan Aare elu tõusuvetel

Läbi tolmuse teeremondi Rakverre jõudnud, ootab meid ees vaikses kõrvaltänavas asuva eramu terrassile kaetud laud ja – uskumatu, aga tõsi – neljakäiguline õhtusöök.

Rahvaliidu vastne juht Juhan Aare (62) on just jõudnud tagasi Põltsamaalt, kohtumast sealsete piirkonnajuhtidega. Tema abikaasa Anu (44) koos tütar Gretega (19) teevad viimaseid ettevalmistusi, et pere koos Arterist saabunud külalistega saaks valge linaga kaetud laua taha istuda.

Päikesest põlenud vanem poeg Mark Gregor (16) lõpetab muruniitmist. Idüll on täiuslik. Perenaise Anu sõnul on see nende peres tavaline, et kõik küllatulnud saavad hästi kostitatud – talle lihtsalt meeldib väga süüa teha. Ning tuleb tunnistada, et see tuleb tal imehästi välja.

Meile pakutud paprika-kitsejuustu terriin, kukeseene-quiche, baklažaanisuupiste ja Pavlova tort leiavad toidulauas istujailt vaid ülivõrdes kiidusõnu. Ühe Anu Transtok-Aare suvise menüünäite toome Arteri lugejani ka loo lõpus. Proovige, ja te ei kahetse!

Juhan Aare on sõiduvees. Mehe olekust kiirgab energiat ja nakatavat positiivsust, sest saatuse tahtel on käes aeg, et aastaid kogutud ideid ja mõtteid ellu viia. Vastse erakonnajuhi kasuks räägib palju: ajakirjanikuna on ta hea suhtleja ja inimestetundja, tema abikaasa on ettevõtja, kes omab koos äripartneriga Rakveres ilusalongi Eedeni Aed, peres on kolm last ja lisaks elatakse väikelinnas. Juhan Aare räägib veendunult ja voolavalt. Taban end teda kuulates mõttelt, miks küll pole neid häid ja õigeid ideid seni ellu viidud.

Juhan Aare on elav tõestus, et mitte kunagi pole hilja oma eesmärke saavutada. Ta sai 57-aastaselt esimest korda isaks, tegi 52-aastaselt magistrikraadi ja valiti 62selt parteijuhiks. Mul on eesti rahvale veel palju anda, ütleb Juhan. Meil pole mingit põhjust selles kahelda.

 Sõidate iga päev mööda Eestit, et kohtuda Rahvaliidu inimestega, suhelda meediaga. Kuidas tervis 30-kraadises kuumas sellisele tempole vastu peab?

Aga ma teen ju pidevalt trenni! Näiteks eile, enne Vikerraadio otsesaatesse minekut, veetsin kaks tundi Olümpia jõusaalis. Kõigepealt aeroobne treening, siis jõuharjutused, venitused, lõdvestus, saun, dušš ja – tuld! Rakveres olles käin siinse veekeskuse jõusaalis.

Kirjutan muide juba viimased kümme aastat kõik oma treeningud üles, tahan kokku arvutada, kui palju ma aastate jooksul metalli olen tõstnud. Saan niimoodi oma keha paremini tundma õppida. Inimese tervis sõltub suurel määral, kui palju on tal kehas heas toonuses lihaseid. Püüan olla võimalikult hea peremees oma kehale.

Teil on praegu adrenaliinirohke aeg. Olete saanud energiatagavara koguda, sest vahepeal kadusite avalikust elust sootuks. Mida sel ajal tegite?

Olen viimastel aastatel palju reisinud ja uurinud, tegelenud enesetäiendamisega, olen kirjutanud raamatuid ja teinud filme, kaitsnud magistrikraadi, õppinud Inglismaal ja mujal. Olen end hoidnud tagasi poliitika mõttes.

Sest poliitika on nagu teletöö – sa pead sellest aeg-ajalt välja minema, et ennast laadida, ja kui on sobiv hetk, tuled tagasi. Muidu lähed tühjaks, ammendad ennast. Poliitika on võrreldav tippspordiga, ka seal ei ole võimalik kogu aeg tippvormis olla.

Abikaasa on minult ikka varasematel aastatel küsinud, kas ma poliitikaga ka veel kunagi tegelen. Olen talle vastanud lühidalt ja selgelt: ma arvan, et pole oma viimast sõna poliitikas veel öelnud ja võib tekkida olukord, kus naasen sinna.

Aga see ei ole olnud elu ja surma küsimus, et pean igal juhul saama võimutüüri oma kätte või kusagil mingi koha. Teadsin kogu aeg, et kui selline olukord tekib, siis ma ka otsustan.

Millised olid abikaasa esimesed sõnad, kui juuni alguses Inglismaal Eastborni linnakeses õhtusöögil viibides Arnold Rüütlilt erakonna juhtimise ettepaneku saite?

Jah, ma tõesti informeerisin Anut kohe, sest olukord oli selline. Ettepanek oli tõesti väga ootamatu. Anu vaikis natuke ja ütles, et kas mõtled seda tõsiselt.

Anu: Küsisin, kas ta seda kogu hingest tahab. Sest kõik asjad, mida sa teed hingest ja armastusega, need tulevad välja.

Juhan: Olen püüdnud teha kõiki oma töid naudinguga. Kui teed oma põhitegevust nagu sunnitööd, siis on see ju õudne. Ajakirjandust – kirjutamist, filmide tegemist, otsesaadetes olemist – olen täiega nautinud. Kui olen nüüd raadiosaadetes esinemas käinud, siis kadestan inimesi, kes saavad nii lahedat tööd teha. Olla raadiostuudios ja rääkida.

Poliitikas suhtun samamoodi – see töö, mida teen, peab olema mulle endale huvitav. Ideed peavad olema sellised, millesse ma tõeliselt usun. Ja et see kõik toimuks nauditava meeskonnatöö vormis.

Kas Arnold Rüütli telefonikõne tõi teie pere plaanidesse ka segadust? Katki jäi mõte perega Inglismaale kolida, poeg ingliskeelsesse kooli panna ja alustada seal otsast?

Me elame Euroopa Liidus. Praegusel ajal peab lapsevanem suutma kujutleda, millises keskkonnas elab tema laps kahekümne aasta pärast. Tuleb püüda laps nii hästi ette valmistada kui võimalik. Üks suurepärane eelis on, kui ta oskab hästi paljusid võõrkeeli. Praegu ei ole meil Inglismaa plaanile konkreetseid vastuseid.

Olite mingi hetk Eestis pettunud, et Inglismaale kolimist plaanisite?

Küsimus ei ole pettumises, küll aga nägin, et siinsed arengud ei lange kokku sellega, mida mina tahaksin näha. See oli sotsiaalse närvi poolt antud impulss, et kuule, äkki teed ise ka midagi.

Aga ma ei näinud väljundit. Oma erakond teha? See on meeletu organiseerimistöö ja nõuab palju raha. Olin Rahvaliidus ja astusin sealt välja põhjusel, et mulle ei meeldinud selle erakonna juhtimine.

Ütlesin viis aastat tagasi välja astudes, et sellisel viisil jätkates panete igal kümnel juhul kraavi. Ja see juhtuski. Aga inimesed olid eufoorias ja ei kuulanud mitte kedagi. Sellistes oludes, kus tunnetan, et ma ei suuda mõjutada, lähen minema.

Selle viie aasta jooksul jõudis teie elus palju juhtuda. Sündis poeg Georg Richard.

Täpselt. Sündis Georg. Tegime Toomas Lepaga head koostööd, tegin filmi «Põlevad piirid», arendasin tihedat koostööd Inglismaaga, käisin korduvalt Ameerikas. Uurisin sealset poliitikat ja meedia toimimist.

Valmistasite ennast vaimselt ette uueks tõusuks?

Kui mulle tehti ettepanek asuda erakonna etteotsa, siis sain aru, et see ongi koht, kus rahuldada sotsiaalset närvi, mis oli kümme aastat puhanud, aga mind aeg-ajalt nagu nõelaga torkas. Elu kulgeb perioodide kaupa, ei ole ainult lõputu tõus või allakäik.

Taandumise faas tuleb ära tunda ja selles ei ole midagi traagilist. Minu soovitus on, et sel ajal õppige, täiendage ennast, tehke sporti, lugege raamatuid, nautige elu! Kõige tähtsam, et arendate ennast. Kui algab uus faas, olete valmis, olete end täiuslikumaks muutnud. Siis on hoopis teine tera tagasi tulla, oled kogunud uut energiat ja ideid ning vaatad asju värskema pilguga.

Sõidan juba aastaid Tallinnast Lõuna-Eesti suunal ja iga aastaga on maantee ääres piimakarju vähemaks jäänud. Viimati ei näinud ühtki. Teie usute oma sõnavõttudes, et maaelu ja põllumajandust on võimalik uuesti käima lükata?

On küll võimalik! Ei ole mingit majanduslikku selgitust, et peab olema ainult 500-pealine kari ja lüpsirobotid. Maaelu taastamiseks töötame välja plaanid, mis on majanduslikult efektiivsed, ökoloogiliselt ohutud ja rahvuslikes huvides. Rahvuslikes huvides on ka kolme lehma pidajad – 5000 aastat on Eestis niiviisi elatud ja kõik rasked ajad ületatud.

Miks mitte näiteks kitsesid pidada! Imemaitsev värk, mida osa tootjaid Eestis kitsepiimast juba teeb! Tänapäeval ei ole võimalik maailmaturule minna, lüpsik käes, et siin on teile kümme liitrit piima. Eesti ei suuda maailmale kunagi juustu toota, aga ta suudaks müüa litsentse, kuidas üht või teist asja teha.

Neid valdkondi, mida maal arendada, on väga palju. Minu eesmärk on, et areneks kodumaine tootmine. Kui ettevõtlust arendada väljaspool suuri keskusi, toob see inimesed maale tagasi. Ei ole ju võimalik maal elada, kui sul pole tööd. Lapsed peaksid saama võimalikult mahedat toitu.

Minu lapsepõlv möödus peaaegu ideaalsetes tingimustes. Minu isakodus Tallinnas Tedre tänaval oli mitukümmend viljapuud – pirnid, ploomid, kreegid. Meil oli suur vaarikaistandus. Aias kasvatati kõik köögiviljad, mida kodus sõime. Teisest eluaastast kuni ajani, mil kodust lahkusin, sõin uskumatus koguses puu- ja juurvilju, mis oli mahetoodang parimas mõttes.

See suundumus, mis praegu on, et kui on võimalik, kasvatame ise ka midagi, on väga õige. Näen, et sellel on suur tulevik. Meil on head mullad ja piisaval hulgal vett. Eesti võimalused on väga suured, aga tipp-poliitikas ei ole keegi sellele millegipärast tähelepanu pööranud.

Meil on palju riigi omandis olevat maad, mida täna ei kasutata – kingime selle noortele peredele! Loome niisuguse juriidilise vormi, et nad ei saa selle maaga hangeldada, aga anname neile võimaluse talud rajada. Eesti kapitalil pangad võiksid olla siin toetav lüli.

Teie väljaütlemised kõlavad kaunilt, ent nii mõnelegi sinisilmselt. Usute, et kõike väljaöeldut on võimalik ellu viia?

Idee, mille nimel tegutsen, on minu sisemise veendumuse kohaselt õige. Selline kuvand on Eestile kõige sobivam. Eesti riik on oma pika ja keerulise arenguga ära teeninud, et me 21. sajandi algul ei müü maha kõike seda, mida oleme 800 aasta jooksul tekitanud.

Kui pean oma vanaisa juures ükskord tegudest aru andma, siis vanaisa Joosep ütleks: kuulge, poisid, mis te tegite seal – me ostsime siin talusid välja, mürgeldasime ja võitlesime, teie vahetasite need seeklite vastu. Mina ei ole sellega nõus! Ja ma ei taha sellele kaasa aidata. Kui saan, löön sellisele arengusuunale puu ette ja ei lase.

Eesti riik ja Eestimaa on mulle palju andnud ning kui mul avaneb võimalus midagi tagasi anda, teen seda hea meelega.

Kuidas teie pere uude rolli suhtub? Poeg näeb isa ja abikaasa meest nüüd tunduvalt vähem?

Anu: Georg Richard õppis helistamise ära. Nõuab oma «telehvoni» ja helistab issile: kus sa oled, mis sa teed? Nädalavahetusel käisime näiteks Lohusuu kalalaadal kõik koos, Juhan esines seal kõnega. Juhani amet ei ole meie jaoks probleem, Eesti on nii väike, igalt poolt jõuab õhtuks koju.

Olete perega suured Inglismaa fännid?

Jah, Suurbritannia on meie väga suur sõber. Kohe igas mõttes. Mulle meeldib, et Inglismaal austatakse väga ajalugu ja oma kangelasi. Toon ühe näite: mis juhtus Eestis Kalmer Tennosaarega? Nägin teda viimast korda, kui ta oli ühes tehases valvur.

Olin Kalmeriga töötanud pikka aega koos televisioonis ja kui nägin teda seal valvurina, tuli mulle nutt peale. Kas tõesti peab ühe Eesti sõjajärgse säravaima laulja vanaduspõlv olema selline? Mulle meeldib, kuidas britid austavad oma endisi tegijaid, see tekitab sooja ja mõnusa tunde. Seal ei anta kellelegi jalaga, kui ta on vanemaks jäänud ja ei ole enam nii heas vormis. Mis juhtus tuntud lavastaja Mikk Mikiveriga?

Ta löödi Draamateatrist päevapealt minema! Olin Vihula vallavolikogu esimees, Mikiver suvitas siis Võsul, saime aeg-ajalt kokku, tean täpselt, kui inetult temaga käituti. Ma ei saa aru, miks eesti inimene oma talentidega nii julmalt ümber käib?

Me oleme väike rahvas, andekaid inimesi on vähe – kui neile kogu aeg nuiaga lagipähe lajatatakse, on see katastroofiline. Inglismaal on seevastu väga meeldiv õhkkond. Mitte midagi ei tehta surmtõsiselt. Ka tõsistes olukordades ollakse lahedad. Austatakse, kui inimene oskab midagi tõeliselt hästi, räägib siiralt ja on valmis tegema koostööd.

Peale selle meeldib meile inglise keelt arendada, oleme mõlemad Anuga ühes Lõuna-Inglismaal asuvas keelekoolis õppinud, tunneme väga hästi selle kooli direktorit. Ta on lugenud sisse minu filmide ingliskeelsed tõlked. Sellel mehel on muide fantastiline hobi – nad loevad sõpradega reedeõhtuti valjusti Shakespeare’i. Raamatud käes, loevad kaks tundi, siis lähevad õlut jooma.

Teid iseloomustab oskus mõelda suurelt. Oma meediaesinemistes tsiteerite Ronald Reaganit, toote näiteid Ameerika Ühendriikide poliitikast ja sealsest riigivalitsemisest.

Suurelt mõtlemine tekkis mul Moskvas, kui töötasin kaks aastat Kremli kongresside palees, olin rahvasaadikute kongressi ja ülemnõukogu liige. Tegime siis maailmapoliitikat.

See oli unikaalne aeg, kus Eesti saadikute tegevus mõjutas täiesti tuntavalt maailma poliitikat. Ja see tegevus nõudis suure pildi nägemist. Mis tahes asju ma täna ei käsitle, mul on loomulik kalduvus asetada need suuremasse taustsüsteemi. Tõmban ajaloolisi paralleele, võrdlen millegagi.

Legendaarne Ameerika Ühendriikide president Ronald Reagan on teie suur eeskuju?

Ta on minu suur eeskuju ses mõttes, et Ronald Reagani tegevus aastatel 1981–1989 sisaldas üliolulist eeltööd, mis võimaldas Balti riikidel taasiseseisvuda. Kui seda perioodi ei oleks olnud, istuksime Nõukogude Liidus edasi.

Fantastiline strateeg, sai asjadest õigesti aru ja loobus diplomaatilisest retoorikast, mis ei viinud kuskile. Ta on mulle vaimselt väga lähedane inimene, ka mina räägin tundlikel teemadel otsesõnu, ilma diplomaatilise vigurdamiseta.

Ronald Reagan oli 69, kui presidendiks sai, Arnold Rüütel 72. Teil on sinna veel ligi kümme aastat aega. Kui kõik läheb hästi, kas pole siis välistatud ka presidenditoolile istumine?

Ma arvan, et praegu on sellest vara rääkida. Erakonna juhina olen saanud tegutseda ju vaid üle nädala. Kui keegi kandideerib erakonna juhi kohale ja sinna valitakse, peab ta olema valmis kaheks asjaks: saama nimetatud peaministriks ja olema valmis kandideerima presidendiks. Aga praegu selle teema arendamine on ennatlik.

Kui kujuneb välja olukord, siis olen valmis kõikideks väljakutseteks, mis on seotud minu praeguse positsiooniga. Sisemiselt olen valmis valitsema, sest see on eeskätt teenimine. Sellest tuleb õigesti aru saada. Näen praegu egoistlikel printsiipidel valitsemist. Minul on kõik olemas, ma ei taha midagi Eesti riigilt ega mingitelt struktuuridelt.

Kuidas te oma abikaasaga tutvusite?

Kas te romaani kirjutate? (Naerab.) Anu, räägi sina. Ma puhkan vahepeal suud.
Anu: See juhtus kaheksa aastat tagasi augusti viimasel päeval muinastulede ööl Vainupeal, kus on mu suvekodu.

Tähistasin seal sõpradega oma sünnipäeva, Juhan oli kutsutud muinastulede ööle esinema. Meile kahele usaldati öö avamine, süütasime tõrvikutega mere ääres suure lõkke. Terve mereäär oli küünaldega ääristatud.

Vestlesime seal natuke, siis nädal hiljem tuli Juhan poolelioleva raamatu pärast uuesti Lääne-Virumaad uurima. Käisime jalgratastega sõitmas ja kõik läks loomulikku rada. Aasta hiljem kihlusime Eastbornis sealses mererannas. Sügisel abiellusime Itaalias Lucca linnas Firenze lähistel. Georg Richard sündis kaks aastat hiljem.

Juhan, saite isaks vanuses, kus tavaliselt saadakse vanaisaks. Kas tunnetate ka ohtu oma silmatera ära hellitada?

See tunne on väga vägev! Seos pojaga on mind tohutult rikastanud. Minu tunded on meie pere teiste laste ja Georgi kõrval palju arenenud. See on huvitav dünaamiline protsess, mis sisaldab nii palju väärtuslikku, et seda on lühidalt väga raske kirjeldada.

See ühtsuse tunne. Inimese tekkimine on müstika ja ilma jumala olemasoluta ei juhtu mitte midagi. Kõrgemad jõud on siin mängus igal juhul. Ma arvan, et kõik väljakutsed on kõrgemate jõudude poolt mulle saadetud. Ma ei otsi neid, nad tulevad ise.

Kes Georg Richardist saab?

Georgist saab intellektuaal. Ta võtab mingi teema, mis teda huvitab, ja süveneb sellesse. Näiteks oli meil siin vahepeal dinosauruste huvi, õppisime kõik dinosauruste elu ja ajalugu. Nõos Rahvaliidu kongressil oli mul kaasas türannosaurus. Ütlesin seal oma kõnes, et Eesti poliitilise eliidi kõige kiskjalikum osa meenutab türannosaurusi, kes panevad nahka kõik, mis on võimalik, ja keda ei huvita vähemalgi määral tagajärjed.

Ma ei oleks nii rääkinud, kui Georg ei oleks mulle teinud selgeks, kui hirmsad loomad on türannosaurused. Ta ütleb, et kui me nüüd jälle Ameerikasse läheme – oleme temaga seal korra käinud – siis katsuks dinosauruste luid ka välja kaevata. Millegi uurijaks ta tõenäoliselt saada tahab.

Tundute vitaalne ja rõõmsameelne, energiast pakatav. Kas teid miski vihastab ka?

Lollused vihastavad mind. Ilmselge rumalus ja käpardlikkus. Ka Rahvaliit oli viimased kaks-kolm aastat täiesti käpardlikult juhitud. Seal ei tegeletud üldse erakonna juhtimisega, vaid inimestel olid hoopis teised huvid. Mind on tõsiselt nördima pannud vabadussamba teema.

Tänapäeval ei ole võimalik niimoodi asju ajada. Selliste vigade vältimiseks peab kuulama eksperte ja tunnustatud asjatundjaid. Visata masuajal suur hulk raha maha on vastutustundetu!

Mulle on vihastavalt mõjunud olukorrad riigikogu aegadest, kus eksperdid ütlesid üht, aga poliitiline tahe lükkas kõik selle prügikasti ja toimetas omatahtsi edasi. Poliitiline otsus peab baseeruma kompetentsel, asjatundlikul mõttevahetusel. Eestis on nii palju ajudega inimesi, miks neid ei ole kasutatud poliitika tegemisel? See on ju ressursi raiskamine.

Kes olid teie esimeste õnnitlejate hulgas?

Esimesena helistas mulle Georg! Teistest parteijuhtidest ja erakonna esimeestest helistas mulle pärast kongressi lõppemist ja õnnitles ainult Andrus Ansip.

Teised kardavad?

Eks nad ei oska arvata, mis nüüd juhtuma hakkab. (Muigab.)

Kuidas kavatsete vabaneda Villu Reiljani varjust Rahvaliidu ümber?

Villu Reiljan ei tee poliitikat Rahvaliidus. See on fakt. Olen Villuga kohtunud ja andnud selge signaali, et ma ei lase endaga manipuleerida. Teen sõltumatut poliitikat ja mingid välisjõud ei saa mind kallutada.

Loomulikult arutan kõiki teemasid maakondlike juhtidega. Need, kes on väljaspool poliitikat, on väljaspool. Ma ei näe mingit Reiljani varju, see on fantaasia vili ja osalt ka inerts.

Kas praegune olukord — positiivne esiletõus ja toetus — on võrreldav fosforiidisõjaga 22 aastat tagasi? Mingid olukorrad ja emotsioonid tulevad tuttavad ette?

Väga palju sarnaseid elemente on fosforiidisõja algusega. Mind tümitati siis päris kõvasti. Suured autoriteedid tegid mulle selgeks, et tegelen vale asjaga.

Mulle korrutati pidevalt, et Moskva mingeid plaane ei muuda, see on vale võitlus. Sa kaotad niikuinii. Ka praegu öeldakse mulle: see erakond on maha maetud, muldki peale aetud, see on võimatu, mida sa üritad.

Ütlesin tookord ja ütlen ka nüüd: ärge rutake lõplike otsuste tegemisega. Laske ma tegutsen. Laske ma räägin. Kui ma konstrueerin sõnumi, mida inimesed toetavad, siis me selle sõja ka võidame.

Paljude tarkade inimeste abil, nagu tookord, aastal 1988. Ma tean, et meie sõnum vastab eesti rahva väga suure hulga soovidele. Et keegi ajaks poliitikat, kus Eesti ei oleks mahamüüdud maalapp.

Tollal võitlesime Moskva monopolide vastu, tänapäeval on välismaised ettevõtted Eesti üles ostnud. Arvan, et 50 protsenti meie varast võiks olla ikka eestlaste käes. Kui idee on õige ja inimesed usuvad selle teokstegemisse, on kõik eesmärgid saavutatavad.

CV
Juhan Aare
Sündinud 20. veebruaril 1948 Tallinnas

Haridus

1966 Tallinna 10. töölisnoorte keskkool
1972 TRÜ majandusteaduskond
2000 Tallinna Pedagoogikaülikool, poliitikateaduste magister

Töö

1969–1972 ajalehe Säde kirjanduslik kaastöötaja
1973–1975 Eesti Raadio stereosaadete toimetaja
1975–1977 ajalehe Noorte Hääl korrespondent
1977–1991 Eesti Televisiooni korrespondent ja
saatejuht
1991–1992 Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe
nõunik
1992–1999 riigikogu liige
2002–2005 Lääne-Virumaa Vihula vallavolikogu esimees
2004–… OÜ Eesti Kultuurfilm juhataja

Poliitika

1988 – fosforiidisõja üks
eestvedajaid
1988–1990 – ENSV
Ülemnõukogu liige
1989–1991 NSVL-i Rahvasaadikute Kongressi ja NSVLi Ülemnõukogu liige
2002–2006, alates
2010 – Eestimaa Rahvaliidu liige

Looming

Eesti Ajakirjanike Liidu liige
Raamatud «Aken maailma», «Fosforiidisõda 1971–1989», «Ränduri aabits», «Päästetud kroon: Eesti krooni taassünni lugu», «Rein Otsasoni kolm elu», «Sillaehitajad ajas ja ruumis»
Mitmekümne dokumentaalfilmi autor ja stsenarist («Eestlased Kremlis» 2006, «Põlevad piirid» 2009, «Eestisse armunud» 2010)

Abielus Anu Transtok-
Aarega, peres kasvab kolm last.

Arvamus

Ülo Vooglaid
sõber ja mõttekaaslane,
TÜ emeriitprofessor

Eestis on väga vähe keskikka jõudnud inimesi, kes Juhan Aaret ei teaks. Mina sain temaga lähemalt tuttavaks fosforiidisõja aegu. Juhan oli siis kogu krempli üks ideolooge, tal oli teles oma fosforiiditeemaline saatesari.

Ta nuhkis välja ohud, salajased määrused, ning tegi probleemi väga selgeks ja arusaadavaks. Tulemus oli, et see sõda võideti. Pikemalt nägin teda Moskvas ülemnõukogu päevil. Seal oli iga päev sündmus, igasse päeva jagus nii ohte kui ka võimalusi.

Ma ei tea praegu kedagi, kel oleks Eestist rohkem selget pilti kui Juhanil. Tal on võime see tervikpilt osadeks lahti harutada ja taas mõtestatuna kokku panna.

Juhan on väga hea mõtleja. Mis viga rääkida, kui mõte on selge! Ta ei räägi asju, millesse ise ei usu. Tema sugestiivne ja kindlameelne hoiak kandub kuulajatesse üle. Inimesed vaatavad – ohhoo, täitsa õiged mõtted, ja võtavad omaks, tunnevad poolehoidu.

Ega neid inimesi palju pole, kes Eestit tervikuna suudavad peas kanda. Juhanil on mõtlemine, tekst ja tegevus koos. Ta mõtleb enne läbi, siis räägib, ja teeb ka sama.
Mul oli õudselt hea meel, kui kuulsin, et Juhan esitati Rahvaliidu juhiks ja ta selleks ka sai. Olen väga tema poolt.

Anu suveretsept

Paprika-kitsejuustu terriin

Koostis: 6–7 paprikat (nii punaseid kui ka kollaseid),
2 pakki pehmet kitsejuustu,
1 karp toorjuustu, maitsestamiseks purustatud roseepipart, tüümiani, basiilikut

Eelkuumuta ahi 175 kraadini. Puhasta paprikad seemnetest, poolita need ning lao küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, küpseta umbes 30 minutit. Seejärel eemalda paprikatelt nahk ja äärista viljalihaga vorm.

Täidiseks sega juustud ja maitsetaimed. Hoia mõni tund külmkapis. Hea on toit valmistada hommikul, et rannast tulles serveerida koos röstitud ciabatta’ga – mõnus eelroog.

Head isu!