/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) riigi- ja rahvusvahelise õiguse dotsent René Värk tõi välja, et Venemaa kasutab ja tõlgendab rahvusvahelist õigust valikuliselt, et oma sõjalist tegevust õigustada. Lääneriigid aga hoiduvad nimetamast Ukraina ja Venemaa vahel toimuvat relvakonfliktiks kartes, et see võib olukorda veelgi halvendada. Samuti püsib endiselt lootus, et konflikti saab lahendada rahumeelselt.
Riigi- ja rahvusvahelise õiguse dotsent René Värk andis tänasel Ukraina kriisi seminaril ülevaate sõjalise operatsiooni õiguslikust taustast. Ta nentis küll, et on õigustatud küsida, miks peaks üldse rääkima Venemaa kontekstis rahvusvahelisest õigusest, kui suurriigi suhtumine rahvusvahelisse õigusesse on valikuline. Samas rõhutas Värk, et tsiviliseeritud maailm vaatab ikkagi Venemaa tegutsemist lähtuvalt rahvusvahelisest õigusest. Väikeriigid, nagu Eesti saavad kasutada rahvusvahelist õigust enda kaitseks.
Värk kirjeldas Venemaa välispoliitika kontseptsiooni. Venemaa nendib, et rahvusvahelisel õigusel on tähtis roll rahvusvahelistes suhetes. Samuti rõhutab Venemaa, et ei tohi unustada fundamentaalseid põhimõtteid, millele on rajatud rahvusvaheline õigus – riikide suveräänsus, rahvaste enesemääramisõigus jne. Venemaa on väitnud, et tegutseb pidevalt selle nimel, et vähendada relvastatud jõu kasutamist rahvusvahelistes suhetes ning edendada strateegilist ja regionaalset stabiilsust.
Lisaks usub Venemaa, et Julgeolekunõukogul on tähtis roll rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamisel.
Venemaa välispoliitika põhimõte on muu hulgas, et kaasaegseid konflikte ei saa edukalt lahendada relvastatud jõuga ning regionaalsetele konfliktidele tuleb leida poliitiline ja diplomaatiline lahendus rahvusvahelise kogukonna kaasabil.
Värk nentis, et iseenesest on see lähenemine õige, ainult et Venemaa näeb, et sõjaliste konfliktide kogukondlikul lahendamisel on just Venemaal väga määrav sõna Julgeolekunõukogu olulise liikmena.
Ka leiab Venemaa oma välispoliitika põhimõtetes, et sõjalisi sekkumisi ei tohi õigustada rahvusvahelise õiguse «loominguliste» tõlgendustega. Selles on aga Venemaa ise kõige osavam.
«Venemaa toonitab traditsoonilisi ja konservatiivseid rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ning rõhutab neid rahvusvahelisi struktuure, kus Venemaal on kontrolliv positsioon,» võttis Värk kokku.
Teisisõnu tõlgendab Venemaa rahvusvahelist õigust omakasupüüdlikult ja vastavalt vajadusele. Hästi osatakse aga kasutada ära teiste riikide vigu ja näiteid. Lääneriigid aitasid Kosovol eralduda Serbiast. Venemaa õigustab end küsides, miks ei või nii toimetada Krimmi puhul.
Põhjendused Ukraina ründamiseks
Värk analüüsis ka põhjendusi, mida Venemaa on kasutanud sõjaliseks sekkumiseks.
«Venemaa sõjaline doktriin ütleb, et relvajõudusid võib kasutada Venemaa kodanike kaitseks välismaal,» ütles Värk lisades, et tegemist on küll kaua viljeletud põhjendusega, mis on aga väga vastuoluline.
«Kui varasemalt räägiti, et see õigus on osake enesekaitsest, sest rünnates kodanikku, rünnatakse riiki, siis tänapäeval see ei ole enam sobiv.»
Sellised põhjendused on olnud enamasti katted muudele põhjustele kasutada relvajõudu.
«Praktikas on riigid aktsepteerinud kodanike evakueerimist ekstreemsetes oludes, kus kodanikud on vahetus ohus ja asukohariik ei suuda või taha tagada nende turvalisust.»
Föderatsiooninõukogu andis presidendile õiguse kasutada relvajõudusid, et kaitsta «Ukrainas elavate föderatsiooni kodanike elu ja turvalisust, meie kaasmaalasi ja Ukrainas paiknevate Venemaa föderatsiooni relvajõudude koosseisus».
«Kaitse alla on võetud juba ka kaasmaalased. Venemaa laiendab oma õigusi kasutada jõudu üha enam,» tõi Värk välja lisades, et Krimmis toimunu ei meenuta kuidagi kiiret evakuatsioonioperatsiooni.
Sõja asemel relvakonflikt
Veel on riigid sekkunud teises riigis toimuvasse konflikti ühe poole kutsel. Silmas tuleb pidada, et abi kutsuda võib vaid võimul olev valitsus, mitte opositsioon. Venemaale on kutseid esitanud aga separatistid Krimmist ja Ida-Ukrainast. «Neil ei ole kindlasti selleks pädevust,» kommenteeris Värk.
Siiani on hoidutud Ukraina ja Venemaa vahelist konflikti nimetamast sõjaks. Värk selgitas, et tänapäeval on kasutusel hoopis termin «relvakonflikt». Sõjal on kitsas formaalne tähendus, mis algab väljakuulutamise või ultimaatumiga ja mis peab lõppema vaherahuga.
«Relvakonflikti puhul ei ole määrav, kuidas asjaosalised suvatsevad olukorda juriidiliselt määratleda, vaid faktiline olukord. See, kas Venemaa kuulutab Ukrainale sõja, pole üldsegi oluline.»
Mis hetkel sai Ukrainas toimuvast relvakonflikt? Kindlat ja üheselt mõõdetavat lävendit ei ole. Samas saab Värgi kinnitusel ka näiteks Krimmi okupeerimist nimetada juba relvakonfliktiks «Riigid võiksid ausalt öelda, et see on relvakonflikt, sest see annab neile suurema tegutsemisvabaduse,» lisas Värk.
Miks pole riigid seda teinud? Värk usub, et ei soovita tunnistada, et asi on nii halvaks läinud. Lisaks loodetakse endiselt, et olukorda saab rahumeelselt lahendada.