Riigikogus läbis täna teise lugemise palju vaidlusi tekitanud kooseluseaduse eelnõu, mille arutelul võttis seaduse poolt või vastu sõna üle 20 saadiku. Postimees võttis kõnedest välja mõned mõtted, sõnavõttude täistekste saab lugeda riigikogu stenogrammist.
KOOSELUSEADUSE POOLT
Valdo Randpere (Reformierakond): Probleemiks on saanud asjaolu, et eelnõu on sooneutraalne. Minu jaoks on see müsteerium. Miks? Samasoolised paarid eksisteerivad meie hulgas juba täna. Kooseluseaduse eelnõu ei tekita neid juurde ega vähenda nende arvu. Nemad ei ole kuidagi kaasa aidanud sellele, et järjest suurem arv heteroseksuaalseid eestlasi ei soovi abielluda, et üle poole abieludest lahutatakse ja et üle poolte lastest sünnib väljaspool abielu. Kooseluseaduse eelnõu eesmärgiks on täita lünk seadusandluses ning pakkuda põhiseaduses lubatud kaitset ka sellistele perekondadele, mis ei baseeru abielul.
Laine Randjärv (Reformierakond): Ma olen igasuguse peremudeli poolt eeldusel, et see on armastav ja turvaline nii partneritele kui ka lastele. Olen veendunud, et traditsiooniline abielu kindlustab enamasti perekonna turvatunnet, kuid tuleb kahjuks tunnistada, et alati ei pruugi see olla absoluutseks garandiks. Seepärast tahan ma avaldada toetust erinevatele kooselamise vormidele ning korraldada elu meie riigis selliselt, et seadused annaksid kõigile kindlustunnet ka õiguslikes tegevustes. Selle eelnõuga ei saa panna kedagi armastama või vihkama, ei lapsi tegema või neid ostma, ei seksima ega seksist loobuma, see eelnõu räägib hoopis muust. Palun lugege see tähelepanelikult läbi!
Barbi Pilvre (SDE): Olen veendunud, et Eesti riik on täna nii tugev, et võime endale lubada ka vähemusgruppide õiguste kaitset. Enamuse õigused selle seadusega ei vähene. Jälgides ühiskonnas tekkinud silmakirjalikku mürglit kooseluseaduse ümber, jääb tõesti vahel mulje, et riigikogul on kavas keelata heteroseksuaalsed suhted või sundida inimesi muutma oma seksuaalset orientatsiooni. Midagi sellist ju teoksil ei ole. Kelleltki ei võeta midagi ära, kedagi ei sunnita muutma oma orientatsiooni. Traditsiooniline Eesti pere ei ole ohus.
Jaak Allik (SDE): Minu isiklikuks põhjuseks seda seadust toetada on uurimus, mida juhtusin mõni aeg tagasi lugema ja mis näitas, et homoseksuaalsete noorukite hulgas on enesetappude protsent kaks korda suurem kui heteroseksuaalsete seas. Minu arvates on ülimalt oluline, et Eesti riik ja meie selles riigis seadusandjatena annaksime kõigile noorukitele, kes on sündinud teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga, lihtsalt teada, et nad ei pea enda pärast igapäevaselt häbenema, sest selles elusfääris on häbi ja kannatused, mis äärmusjuhtumil võivad viia enesetapuni, kõige varjatumad ja valusamad.
Traditsiooniline perekond vajab kaitset selles mõttes, et leida ja vähendada põhjuseid, miks üle poole lastest sünnib meil praegu väljaspool ametlikku abielu ja miks 60 protsenti abieludest lahutatakse. Täna arutatav seadus ei mõjuta paraku neid protsesse kuidagi.
Maimu Berg (SDE): Minu meelest läheb lahe nende vahelt, kes on asjad endale selgeks teinud, kes elavad lahtiste silmadega ja avatud südamega tänapäevas ja kellel on julgust edasi minna, ning nende vahelt, kes millegipärast on takerdunud sallimatusse, vooluga kaasa lähevad endale aru andmatagi, mille vastu tegelikult seistakse. Läheb mööda mõni aasta ja ma usun, et elu jätkub, õnnelikke inimesi tuleb juurde, lapsed sünnivad ja kasvavad ning nii mõnigi praegune kooseluseaduse vastane imestab, miks küll omal ajal nii vihaselt sõditud sai.
Rait Maruste (Reformierakond): See, mida me siin täna otsustame või mille üle räägime, on tegelikult väärtusruumi küsimus: millisesse väärtusruumi me tahame kuuluda? Kas me tahame kuuluda endisaegsesse, fundamentaalsesse, ortodoksesse poliitilisse väärtusruumi või tahame kuuluda kaasaegsesse euroopalikku väärtusruumi. Kui me arvame ennast olevat väga Euroopa-meelsed nii oma majandusasjade ajamises kui poliitilise elu korraldamises, siis peaksime selles samas suunas käituma ka eraelulistes ning õiguste ja vabaduste asjades.
Olga Sõtnik (Keskerakond): Olen veendunud, et selle seaduseelnõu vastuvõtmine teeb meid kõiki õnnelikuks ja paremaks. Mitte homme, mitte ülehomme, võib-olla isegi mitte 10 aasta pärast. Aga teiste riikide kogemus näitab, et mida sallivam ja mida tolerantsem ja mida avatum on ühiskond, seda õnnelikumalt, seda turvalisemalt tunnevad ennast inimesed selles ühiskonnas, seda loovam on ühiskond, innovaatilisem.
Imre Sooäär (Reformierakond): Selle seaduse ükski paragrahv ei muuda perekonna definitsiooni, ei sunni midagi peale, ei seadusta homoabielu, ei luba perevälist lapsendamist ega võimalda kooselupartneritel altari ette astuda. Need kõik on valed. Miks võtab üks kristlane endale õiguse panna kätt ette teiste inimeste õnnele? Kuidas saab keegi otsustada, et teie siiras tunne on hälve ja teie armastus on haige, te koos pole pere. Miks see meid hirmutab, et kellelgi on teistsugused ideaalid ja teistmoodi peremudelid?
Ma ei tea, kumma käega Kalevipoeg mõõka hoidis, aga ma usun, et ükskord algab aega, mil kõigil inimestel on siin riigis turvaline olla, olgu nad siis punapäised või vasakukäelised, kulupead või kräsupead, kõik Eesti mehed ja naised, üks teisega koos, andkem neile see võimalus! Nad on kõik üks Eesti pere.
KOOSELUSEADUSE VASTU
Mihhail Stalnuhhin (Keskerakond): Need on võib-olla minu elu tähtsamad osad: see, et ma olen lapsevanem, see, et ma olen usklik, ma olen riigikogu liige ja kuulun vähemusrahvusesse. Iga see faktor ütleb mulle ei. Sellepärast ja kuuldes seda, mida ümberringi inimesed räägivad, ja mitte uskudes neid lugusid, mida kopeerpaberiga paljundatakse ja saadetakse laiali meiliga, teades, milline on reaalne olukord, ma ütlen teile: ärge tehke seda ust lahti, oodake natikese, uurige tõsiselt rahva arvamust.
Toomas Tõniste (IRL): Liigagi tihti kõlab siin saalis: «Milles probleem? Selle eelnõuga ei võeta ju kelleltki midagi ära.» Mina nii ei arva. Tugevalt üle poole Eesti inimestelt võetakse ära arusaam Eesti traditsioonilisest perekonnast. Võetakse ära see Eesti, milles nad on siiani elanud, milles nad tahavad elada ja mida nad tahavad kaitsta. Murest laste ja Eesti tuleviku pärast julgen ma seda eelnõu mitte toetada.
Igor Gräzin (Reformierakond): Tänane vaidlus ja vastasseis on vaid osa suuremast kultuurikonfliktist, mis tänast maailma iseloomustab. Seniajani, kuni abielu on üks pühasid Eesti asju eesti kultuuris, kuni abielu pärast käidi kosjas ja sellest kirjutasid Särgava, Koidula, Tammsaare, Kitzberg, kui kogu eesti kirjandus ja muusika, Kunileid, Ernesaks, Saebelmann, Aav on kirjutanud nii ehk naa abielu ümber ja sellega seoses, ei tee ma ainsatki sammu selleks, et homosuhted muutuksid abieluks.
Marko Pomerants (IRL): Maailm tõepoolest mitmekesistub ja traditsiooniline abielu on oma osakaalu kaotamas. Aga kas me peame sellele protsessile hoogu juurde andma Eesti-suguses väikeriigis? Kui laual oleks küsimus vene keele teiseks riigikeeleks kuulutamisest, siis analoogia põhjal peaks ju seda tegema – on demokraatlik, kelleltki midagi ära ei võeta, kes eesti keelt oskab, sealt ei võeta midagi ära. Või kuidas sellega olukord siis ikkagi on?
Erki Nool (IRL): Põhiseaduse paragrahv 27 ütleb väga selgelt: perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Meie põhiseaduse loojad pidid mõtlema Eestile. Ka meie peame praegu mõtlema Eestile ja sellele, kas on ikka õige hüljata põhiseaduse mõte ja vaim punktis, kus kõige otsesemalt rõhutatakse riigi ja rahva kestmist. Ma arvan, et väärtused pole poliitiline kaup.
Siim Kiisler (IRL): Asi hakkas pihta eelnõu esitamisest ja sellest, kuidas deklareeriti, et selle eelnõu eesmärk on aidata ja kaitsta enam kui 170 000 inimest, kes on vabaabielus. Sellest algsest algatajate ebasiirusest tulenevad tänase eelnõu hädad. Sellepärast ta ei sobitugi ülejäänud seadustega, sellepärast on ta justkui võõrkeha, sellepärast on nii paljusid teisi seadusi vaja hiljem muutma hakata ja sellepärast on see kummaline konstruktsioon abielu kõrval eri soost paaride jaoks, mille peale kõik kehitavad õlgu ja keegi ei oska sellega õieti midagi pihta hakata. Kokkuvõttes on see eelnõu halva seadusloome musternäidis. Ma loodan, et ta pälvib ka vastava aastapreemia.
Liisa-Ly Pakosta (IRL): Mul ei ole mitte midagi selle vastu, et erinevaid perekonnatüüpe registreerida, kui inimestel on selleks soov. Ma võiksin isegi öelda, et ma toetan seda. Aga miks ma hääletan selle konkreetse eelnõu vastu? Nüüd tulevad kuivad paragrahvide kaupa punktid, millega ma absoluutselt nõustuda ei saa selles eelnõus ja millest ma andsin märku ka juba siis, kui selle eelnõu ettevalmistamine käis.
Priit Sibul (IRL): See ei ole eelnõu, mis reguleeriks vaid kahe täiskasvanud inimese suhteid. Selle eelnõuga püütakse ümber defineerida meie kultuuriruumis aastasadu kestnud tõekspidamised perekonnast. Püütakse kui mitte hävitada, siis vähemalt hägustada minu ideaali perekonnast, mis senini on põhiseaduse kaitse all.
Enamik ei mõista seda eelnõu, mina ei pea seda vajalikuks. Tuletan veel kord meelde, et ma ei rääkinud mitte kahe inimese vahelisest õnnest või seksuaalsusest, see ei ole selle seaduseelnõu küsimus. Selle seaduse tagajärg on katastroof nii enamuse kui ka vähemuse jaoks. Ma ei suuda ette kujutada ühiskonda, kus vähemus saaks olla õnnelik, kui enamus on õnnetu.
Tarmo Tamm (Keskerakond): Nüüd, kui järgmiste valimisteni on jäänud alla viie kuu, püütakse seda minu arvates kiirustades seadustada. Oleks ju aus, kui kevadel riigikogu valimistel kirjutavad erakonnad selle oma programmi sisse, rahvas annab sellele toetuse või mittetoetuse ja ma arvan, et neid pingeid ja emotsioone oleks oluliselt vähem. Mulle on jäänud tunne, et seda seadust on kellelegi teisele rohkem vaja kui eestlastele, et seda surutakse meile kusagilt mujalt peale. Mäletate, kui see seaduseelnõu anti riigikogu menetlusse, siis neli välissaatkonda tegi ühisavalduse, kus nad tunnustasid riigikogu selle eest, et nad selle olulise teemaga hakkavad tegelema. Mind see isiklikult häirib. Kolmas asi, mis mind häirib, on see, et mina põhiseaduskomisjoni aseesimehena siiski arvan, et siin on vastuolu põhiseadusega, paragrahv 27 järgi, ja kindlasti see lahendus tuleb riigikohtust.
Annely Akkermann (IRL): Kooseluseaduse toetajate põhiline argument algusest saadik on, et see ei kahjusta kellegi õigusi. Samas sätestab seadus samasoolistele paaridele, kes loomupäraselt on viljatud, õiguse lapsendada kolmandate isikute lapsi. See seadus kahjustab kellegi huve, see seadus tallab jalge alla emade ja laste õigused. Ma pöördun eriti naiste ja emade poole siin saalis: mõelge nende naiste peale Indias, kes on vaimselt, füüsiliselt või materiaalselt sellises olukorras, et nad peavad raha eest ära andma oma üheksa kuud südame all kantud lapse. Kui te tunnete, et see on äärmuslikkuseni vägivaldne ema ja lapse suhtes, siis hääletage selle seaduse vastu.
Viktor Vassiljev (Keskerakond): Sellises demograafilises olukorras ei saa lubada homopropagandat. Ma ei karda seda sõna, sest praegu võitlus LGBT-inimeste õiguste eest on läinud räiget homopropaganda rada. See ei ole õige, seda ei tohiks lubada.
SEADUSE POOLT VÕI VASTU?
Aivar Riisalu (IRL): Iga ühiskond jõuab samasooliste kooseksistentsi reguleerimiseni. Võib-olla meie peame veel natukene rohkem harima iseennast, nagu mina olen teinud, ja harima ka kodanikkonda. Me kindlasti jõuame selle seaduseni. Aga kas me peame selleni jõudma homme, selles on mul tekkinud nüüd sügav kahtlus ja minu sees on sügav kriis, sest ma algatasin selle, ma tahtsin seda debatti. See debatt lõi minu katki ja ma ei tea, kuidas ma pean olema.
Lembit Kaljuvee (parteitu): Ma ei ole olnud oktoobrilaps ega pioneer, aga olen olnud kommunistlik noor ja kommunist. Tegelikult see teema avab meie suud just tänu sellele, kes me oleme, kust me tuleme. Minul on psühholoogiliselt ääretult keeruline ja raske hääletada selle seaduse poolt. Lihtsalt peaaegu enamik mu rakkudest kisendab selle vastu, ma ei taha seda teha. Ma ei tea, ma ei ole suutnud seda seadust isegi läbi lugeda. Ma olen püüdnud lugeda ja siis lihtsalt ei saa.
Otsus tuleb homme teha. Mõelgem kõik need, kes ei ole veel otsustanud! Ma luban ka, et ma mõtlen. Aga ma tahan veel tänada neid kõiki, kes aitasid mu silmi avada ja üksteist mõjutada!