Täna Postimehes: Soome õppetunnid koolitulistamistest

Heidi Peltola Foto: Erakogu

Soomes on toimunud kaks inimeste surmaga lõppenud koolitulistamist, 2007. ja 2008. aastal. Soome haridusameti nõunik Heidi Peltola rääkis, mida on neist juhtumitest õpitud ja mida tehtud, et äärmuslikku vägivalda ära hoida ja kriisidega toime tulla.

Millised olid Soome ühiskonnas esimesed rektsioonid koolitulistamistele?

Muidugi esmalt sügav vapustus juhtunu pärast. Kui tegevustest rääkida, siis esmalt pidime mõtlema, kuidas neist asjadest üheskoos räägitakse ning kuidas kriisiolukordades tegutsetakse.

Meil Soomes on juba kaua tehtud ennetustööd nii tervise kui ka turvalisuse edendamiseks. Seadustes on olnud turvalise õpikeskkonna nõuded. Koolidel peab olema kiusamise ja vägivalla vastane programm ning ka kriisiplaan.

Kuivõrd muutsid koolitulistamised seda, kuidas Soome koolisüsteemis võimalikke vägivallajuhtumeid käsitletakse?

See tõi meile arusaamise, et sellised olukorrad on koolides tõepoolest võimalikud ning nendeks tuleb valmistuda. Olime neid asju varem käsitlenud valdavalt kiusamise aspektist ning vägivalda pidanud üksikuteks noortevahelisteks juhtumiteks.

Tasub meeles pidada, et koolikiusamine ei ole otseselt seotud äärmusliku vägivallaga. Sageli on küll masendus ja eristumine taustal olemas, ent see ei pruugi üldse olla see, mis äärmusliku juhtumini viib.

Süvenes arusaam, et oht võib tulla sellisel moel ja selle taust võib olla väga erinev. Kogu rahva seas tekkis arutelu, kuidas saaks selliseid juhtumeid ära hoida. Kohe läks käima arutelu mitmesuguste asutuste ametnike vahel, kuidas luua näiteks koolide õpetajate, sotsiaal- ja terviseala spetsialistide, politsei ning päästeametnike vahel võrgustikke, mille kaudu ennetust ja eri tüüpi kriisidele reageerimist planeerida.

Soomes sai alguse ka üsna lai terviklik koolitusprogramm. Muuhulgas on õppekavade alustes tugevdatud turvalisuse osa. Tegime ka mitmesuguseid juhendmaterjale.

Millist tuge anti õpilastele, õpetajatele ja vanematele kohapeal?

Oleme lähtunud sellest, et kooli enda kriisiplaanis on läbi mõeldud, kuidas võimalikult varases faasis psühhosotsiaalset tuge antakse.

Kui mõelda kogu riigi seisukohalt, siis üks on see, kuidas konkreetne kool kriisiga hakkama saab ja suudab selleks jõudu koondada. Teine on see, mis juhtub kogu rahvaga, kui säärane sündmus jõuab kõigi teadvusesse. On tähtis aru saada, et kõigis teistes koolides, töökohtades ja kodudes reageerivad inimesed šokeerivale sündmusele erinevalt. Sellise sündmuse korral peab kõigis koolides olema tähelepanelik ning olema valmis õpilastega juhtunust rääkima.

Meil on koostöös kriisipsühholoogiga koostatud selleks juhendmaterjal, kus selgitatakse, mis inimeses kriisi korral toimub ning mis tuleks jutuajamisel kõne alla võtta. Juttu on ka täiskasvanute toetamisest, kes laste toetamisele lisaks on ju ka ise olnud vapustavas olukorras.

Loe edasi Postimehe paberlehest või Postimeess Plussist!