Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi lektori Rein Toomla hinnangul poleks Eestile kasulik, kui näiteks riigikogu koosseisud pidevalt täielikult muutuks, sest iga ameti õppimine võtab aega. Täpselt samamoodi ei julgeks Toomla väita, et kümme aastat mõne erakonna juhina oleks liiga pikk aeg.
Pühapäevases Raadio 2 saates «Olukorrast riigis» tõstsid saatejuhid esile, et Eesti on Lääne- ja Põhjamaadest selgelt erinev, sest siinsete suurparteide juhid pole umbes 15 aasta jooksul praktiliselt vahetunud.
Toomla saatejuhtide hinnanguga ei nõustu, toonitades, et esiteks on Eestis suuremaid või väiksemaid vahetusi olnud kõigis parteides ning teiseks on mujalgi Läänemaailmas inimesi, kes on erakonda pikalt juhtinud.
Toomla väitel leiab kindlasti ka näiteid, kus erakondade juhid vahetuvad kiiresti, kuid samal ajal tuleb mõelda, et mis oleks üldse kiire või aeglane vahetumine.
«Möönan, et 20 aastat on pikk aeg, kuid kas 10 aastat on,» küsis Toomla. «Siin ma hakkaks natuke kõhklema – see on nagu kaks valimistsüklit.»
Toomla sõnul on normaalne, et räägitakse värske vere vajadusest, kuid tuleb mõista, et kui palju aastaid kuluks, kui näiteks uued riigikogusse valitud inimesed saaksid oma ameti selgeks.
«Ihaldamine on loomulik, kuid mõelge enda töö ja pilgu läbi, et kui oled viis aastat ametis, et siis tekiks küsimused, et kas poleks aeg hakata ära minema,» nentis ta.
Toomla hinnangul vajab riigi juhtimine kõrget professionaalsust ja see saab tulla vaid kogemustega.
«Me oleks erakordselt õnnetus seisus, kui igal riigikogu valimistel toimuks suured vahetused,» kinnitas ta. «Need ühiskonnad on äärmiselt ebastabiilsed ja ei saa kunagi väga kindel olla, et mis tuleb.»
Sellise ühiskonna lähim näide kipub Toomla sõnul olema Läti, kus muutused poliitilises maailmas on maailmas kiired ja põhjalikud.
Uute tegijate esile tõusu ja võimalikke liidritüüpe näeb Toomla kõigis erakondades. Küll aga on tema nimetatute seas naistest vaid Kadri Simson ja ajalooliselt pole Eestis naissoost erakonnajuhte väga palju olnud: Toomla sõnul on Keskerakonda juhtinud Andra Veidemann, Ester Tuiksoo Rahvaliitu ja Marju Lauristin sotse.
«Absoluutselt tühi see pilt pole,» nentis ta, mööndes, et mõne erakonna puhul on naiste vähesus siiski probleemiks.
Toomla on uurinud erakondade liikmeskondi ja sellest tuleb välja, et meeste osakaal on umbes 60 protsenti. Ainukeseks erandiks on Rahvaliit, kus enamuses on naised. Kui liikmeskond vastas aga ühiskonnale, siis peaks number olema 55 protsenti ja seda naiste kasuks.
«Kui naiste osakaal kasvab üle poole, siis on alust loota, et tulen esimene daam etteotsa,» sõnas ta «Kuni mehed on tugevas enamuses, on see võimalus mõnevõrra väiksem.»
Lisaks oleks Toomla hinnangul vaja, et ühiskonnas areneks edasi näiteks arusaamad võrdõiguslikkusest, sest erakonnad ise ei saa tõenäoliselt naiste esiletõusuks midagi erilist ära teha.
«Naised on paljudes valdkondades tagaplaanil ja poliitika on üks valdkondadest ja ehk tahab see lihtsalt aega,» nentis ta.
Eesti erakondade juhid
Edgar Savisaare algatusel sündis 1991. aastal Eestimaa Rahvarinde aktiivsetest tegelastest, kes polnud astunud teistesse parteidesse, koosnev uus erakond – Eesti Keskerakond. Erakonna esimees on lühiajaliselt olnud ka Andra Veidemann.
Mart Laar oli aastatel 1992–1995 erakonna Isamaa, seejärel 1998–2002 Isamaaliidu esimees. Uuesti tõusis Laar Isamaa ja Res Publica Liidu esimeheks 26. mail 2007.
Andrus Ansip on Eesti Reformierakonna asutajaliige ja 2004. aasta novembris valiti ta Reformierakonna uueks esimeheks, kusjuures senisest pikaajalisest esimehest Siim Kallasest, kes siirdus Euroopa Liidu teenistusse, sai erakonna auesimees.
Eestimaa Rahvaliitu juhtis aastatel 1994-2000 Arnold Rüütel ja seejärel 2007. aastani Villu Reiljan, kellele järgnesid Jaanus Marrandi ja Karel Rüütli (2008 ja 2009) ning siis kohusetäitjatena Mai Treiali ja Arvo Sirendi.
Jüri Pihl on 2009. aastast Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees. Ivari Padar oli sotside juht aastatel 2002-2009, kuid siirdus ta Euroopa Parlamenti.