Samal ajal kui ajalehtedes ilmuvad koolide edetabelid ja käib rebimine suunal, kus ikkagi õpivad Eesti kõige targemad lapsed, räägib erakooli looja Hannes Tamjärv, et suure tarkusega pole tegelikult midagi peale hakata, kui laps pole koolis õnnelik.
Hannes Tamjärv: kooli eesmärk on õnnelik laps!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuuldes, et teen Arteri koolialguse intervjuu endise hansapankuri ja praeguse Rocca al Mare kooli nõukogu esimehe Hannes Tamjärvega (47), küsisid kolleegid imestunult: «Kuidas sa temaga jutule said?». Ta ju ei suhtle! Isegi vabariigi aastapäeval presidendilt Valgetähe III klassi teenetemärgi saamist polnud ta nõus ajakirjandusele sõnagagi kommenteerima! Tõepoolest, netiotsingut kasutades tuleb viimane pikk intervjuu Tamjärvega ette aastast 1999. Mehe enda sõnul pole ta aga nii peps meediaga suhtleja ühti – ta vastavat alati, kui teema on huvi pakkunud ja lähenetakse sisuliselt, mitte ei tunta huvi tema auto pikkuse või sõbranna juuksevärvi vastu.
Vastupidiselt eelarvamustele tundub Hannes Tamjärv olevat väga hea suhtleja, kes märkab tagasi helistada ja asjade üle inimlikult arutleda ega tee numbrit, kui algselt kokku lepitud tunni asemel kujuneb vestlus ligi kolm korda pikemaks. Mis ei tähenda muidugi, et ta unustaks loomupärast ettevaatlikkust – jälgib väga, mida ütleb ja mida ütlemata jätab, sest teab, et sõnadel on suur kaal.
Minuga vestleb õnnelik mees, kes abiellus sel suvel esimest korda ja kelle väljavalitu ootab paari teist ühist tütart. Vestluspaigaks valime Rocca al Mare kooli direktori kabineti, mille aknast avaneb hunnitu vaade merele. Aeg-ajalt lõikavad jutu sisse kõrvaltoas askeldavate töömeeste hääled ja undab tolmuimeja – koolini on jäänud vaid loetud päevad. Juba 1. septembril vahetuvad tühjas koolimajas õõnsalt kajavad argiste askelduste helid pikalt ja päikeseliselt suvepuhkuselt naasnud laste rõõmukilgetega.
Kuidas möödus teie suvi?
Küllalt mõnusasti. Kannan esimest korda elus sõrmust.
Kui palju 47-aastaselt esimest korda abielludes elu muutub? Panen tähele, et mängite sõrmusega heldinult.
Eks ta on lihtsalt uus asi, mõtete koondamiseks on hea sõrmes keerutada. Küllap on abielu minu elus palju muutnud ka, aga ma ei saa sellest veel kõike aru. Võib ka öelda, et meie tutvuse üheksandal aastapäeval tundus lihtsalt väga õige aeg seda teha.
Olete traditsioonide austaja, hindate abielulisi väärtusi?
Kuidas võtta. Minu kümne tähtsama väärtuse hulgas on inimeste vastastikune austamine, aga selle vormistamine nii tähtsal kohal ei ole.
Teie pulmapildid ilmusid ka Kroonikas. Ühiskonnas aastaid madalat profiili hoidva inimese kohta oli see mõningane üllatus.
Mina pole ses osas muutunud. Pole ma kunagi kedagi kutsunud. Aga kirikuõu on avalik ruum ja kui keegi seal ausalt oma tööd teeb, siis milleks sellega võidelda. Pealegi pole pulmi mõtet küll reklaamida, aga ka varjata mitte.
Millist meediat ise tarbite, kust oma info leiate?
Ma pole elus ühtegi ajalehte tellinud, aga online-uudised vaatan ikka päeva jooksul korra üle. Kõik tähtsamad uudised tulevad praegu mu kaheaastase tütre käest ja kõikvõimalike blogide asemel eelistan endiselt Hesset ja Dostojevskit lugeda.
Kuidas meelt lahutate?
Eesti keel on täis salakavalaid, aga täpseid väljendeid. Meelelahutus on üks neist. Mina üritan seda meelt ikka pigem koondada või kinnitada, mitte millestki lahutada. Aga noh, mu kunsti- ja kirjanduselamused on viimasel ajal seotud rohkem Lottede ja Karlssonitega.
Milliste tunnetega lähete vastu algavale kooliaastale?
Uute ootustega. Meil algab üheteistkümnes aasta ja paljugi on paika loksunud, aga mõndagi on ka uut. Sügisest alustab uus direktor Kaido Kreintaal ja temaga koos on põnev asju uue pilguga üle vaadata.
USA ajakirjas Newsweek oli Eesti oma parimal, 7. kohal, hariduse vallas. Millest tuleb teie arvates meie hariduse nii hea seis? Oleme maailmas esirinnas rikaste riikide kõrval!
See on kindlasti hea saavutus. Eriti Eesti riigi maine jaoks. Mida see täpselt Eesti kooli kohta ütleb, on iseasi. Kõik need edetabelid pole lõplik tõde, vaid hea illustratsioon, millest mõtlemist alustada. Nii see Newsweeki hinnang kui ka viimaste PISA testide tulemused, kus Eesti oli hariduse vallas mitme näitaja osas Soome järel teisel ja kokkuvõttes viiendal kohal, kinnitavad, et Eesti kooliga ei saa olla midagi väga halvasti. Poliitikute vaidlustest võib vahel jääda mulje, et meie hariduskorralduses on kõik valesti, aga õnneks ei ole. Ja õnneks sõltub kool vähem poliitikast või määrustest ning rohkem õpilastest ja õpetajatest, kes on meil endiselt väga head. Eestlane on õppinud viimaste sajanditega haridust tähtsaks pidama ja seda mõistetakse ka praegu igas kodus, igas koolis. Sellest ka meie head tulemused.
Pisike «aga» asja juures aga jääb, nimelt kui uuritakse õpilaste rahulolu kooli ja õppimisega, siis me kipume viimaseid kohti jagama. Kas see on ja kas see peab olema meie laste teadmiste ja oskuste hind?
Et kas need meie targad lapsed koolis ka õnnelikud on?
See on oluline jah. Koolil on oma roll inimese valmistumisel ülikooli astumiseks, n-ö ellu astumiseks. Aga sellega ei tohi koolis piirduda. Elu ei alga pärast lõpuaktust, elu käib iga päev, iga hetk. Seetõttu on ülioluline, kuidas laps end koolis tunneb. Õnnelik olemine on eesmärk omaette ning see on eelduseks igasugusele õppimisele ja arengule. On muidugi väike osa inimesi, kes suudavad õppida igasuguses keskkonnas, ka vaimse surve all. Aga enamikul meist see ei õnnestu. Vajame keskkonda, kus meid endid koos meie tugevuste ja nõrkustega ka väärtuseks peetakse. Mina usun, et psüühilisest keskkonnast ja väärtusruumist sõltub õpilase tulevik sama palju kui teadmistest. Väärtused on need, mis teadmistele tähenduse annavad, ja väärtustest sõltub, milleks me neid teadmisi kasutame.
Kas näete pingutustel koolikeskkonna tervemaks muutmisel ka mingeid tulemusi?
Kärsitu ei maksa siin olla. Me vahel ütleme oma lõpetajatele, et kutsuge meid oma 30. ja 50. sünnipäevale, et näeksime, kas meie tööl ka mingit mõtet on olnud. Alles siis paistab, kas teadmistest on saanud ka tarkus. Esimesi märke võib samas juba tabada ka, näiteks kui kuulen ülikooli õppejõudu ütlemas, et Rocca al Mare koolist pärit tudengid paistavad silma vabama ja loovama mõtlemisega. See on muusika meie kõrvadele. Või teine näide: kevadel algatas väike rühm gümnasiste plaani rajada ühte India külla kool. Ilmselt said nad inspiratsiooni kuulsa alpinisti Greg Mortensoni menukast raamatust «3 Cups of Tea», kus autor nägi Pakistani mägedes ronides, kuidas paljudes külades puudusid koolid ja seetõttu ei sattunud sealsed lapsed elus kunagi kooli. Tänaseks on Mortenson rajanud Pakistanis üle 200 kooli.
Seda nimetatakse vist julguseks unistada.
Jah, see Indiasse kooli rajamise idee on unistamise üks värvikamaid illustratsioone. Kui algul tundubki kõik ulme, siis mõtet edasi arendades võib see saada reaalsuseks. Sealse külavanema nõusolek on lastel kuuldavasti käes. Ja mis veel eriti põnev – kuna noored on selle ise välja mõelnud, siis suured osalevad projektis ainult nii palju, kui meid kutsutakse kaasa aitama.
Kust leida kooli innustavaid noori õpetajaid, uut püssirohtu, kes lapsi nende õnnelikus arengus toetaksid?
Ma ei usu eriti inimeste valimisse. Pigem näen, kuidas kooli ühised väärtused ja kultuur toovad igas inimeses välja tema parimad küljed. Sattusime 11 aastat tagasi kooli loomisega tähelepanu laineharjale, sest varem ei olnud sellist suurt uut erakooli tehtud. Meenutame tihti, et otsisime toona 35 õpetajat, aga konkursile laekus üle 700 avalduse. See ei rääkinud kahjuks midagi meie uue kooli kohta, vaid andis aimu, mis aastal 1999 Eesti koolides toimus. Kui sul on 700 inimest ja kuu aega, et aru saada, kellega jätkata, siis on võimatu erilist valikut teha. Valik on paratamatult üsna juhuslik. Aga suur osa siis alustanud õpetajatest on alles ja meie raudvara.
Milline õpetaja teie koolis tööd ei saaks?
Sellist nimekirja meil kooli seinal muidugi pole. Aga noh… ükskõikne, ülbe, lapsi mitte armastav, üleolev. Kes ei austa meie ühiseid väärtusi, kes ei taha areneda. Kes ei austa inimest suure algustähega. Kes pole oma arengus nii kaugele veel jõudnud.
Teil on oma lapsepõlvekoolist nii häid kui ka halbu kogemusi?
Eks ikka. Valdavalt muidugi häid. Lõpetasin inglise kolledži eellase Tallinna 7. keskkooli. Saime toonases mõttes ilmselt väga hea hariduse. Kõik meie klassist, kes soovisid, said ka ülikooli sisse. Ja me oleme seni elus ja terved ka. Teisalt polnud vabadus ja loomingulisus sel ajal ei ühiskonnas ega ka koolis eriti kilbil. Nii mäletan minagi rohkem vaimset survet ja korrale allumist. Vahel paneb see mind mõtlema, et kes ja kus ma oleksin, kui oleksin hoopis tänases koolis käinud. Õnneks ei saa ma seda kunagi teada.
Tänu tollase 7. keskkooli vaimselt ja hingeliselt pingelisele õhkkonnale on teie loodud kool hoopis teistsugune?
Eks mu enda kogemused, nii head kui ka halvad, ole kindlasti minu koolivisiooni mõjutanud. Aga õnneks sõltub minu isiklikust kogemusest siin üsna vähe. Pigem on meie koolikogemused üsna sarnased, et teada, millest hoiduda.
Mida arvate poleemikast laste suvevaheaja teemal – on see teie meelest liiga pikk?
Pigem jah. Vaheaegade erinevus õppeaasta vältel on liiga suur. Matemaatikaõpetaja tavaline mure pärast suvevaheaega on, et lapsed poleks justkui kunagi koolis käinudki. Teadmiste unustamise sügavus tundub nii totaalne. Palju loogilisem oleks, kui vabad nädalad oleks aasta jooksul ühtlasemalt jaotunud. Mulle meeldib brittide süsteem – aasta on jagatud kolmeks perioodiks, iga perioodi vahel on kahenädalane vaheaeg ja perioodi keskel ühenädalane. Mis teeb tulemuseks, et pooleteise kuu sees saab laps vähemalt nädala või kaks puhata. Seaduse poolest võiksime nii tehagi, aga perede peale mõeldes pole see mõistlik. Pole tore, kui õdedel-vendadel või sõpradel on vaheajad eri aegadel. See võiks olla ühiskonnas ühine otsus. Aga nii palju oleme oma koolis siiski teinud, et veebruari lõpus on meil lisaks nädalane suusavaheaeg.
Pikk puhkus on õpetajatele üks motivaatoreist, väikese palga kompensatsiooniks on terve suvi vaba.
Nõus. Ega puhkepäevi peagi vähendama, aga need tuleks jaotada aasta peale ühtlasemalt. Kui suvevaheaeg oleks kaks kuud ja talvepuhkustele lisada kolm-neli nädalat, oleksid kõik rõõmsamad.
Mida soovite sel sügisel kooliteed alustavatele lastele ja nende vanematele?
Tegelge rohkem sellega, mis on hästi, ja vähem sellega, mis on halvasti. Ärge kartke, pigem rõõmustage! Lapsed vaadaku ja leidku neid asju, mida nad tõeliselt teha tahavad, mida hing ihkab – otsige! Koolis üritatakse luua tingimusi, et oma tõelised tahtmised üles leiaksite – et iga laps leiaks kutsumuse ja areneks selle poole. Koolid on selleks väga head kohad.
Ja mida soovida õpetajatele?
Katsuge lapsi jälgida, neist aru saada. Selleks katsuge kõigepealt ennast tunda, ja hästi tunda, et teie sees leiduvat lastele demonstreerida ja jagada. Lapsed ei oota tundi mitte matemaatikut, vaid inimest, kellega matemaatikast rääkima hakata. Inimeseks olemine, iseenda ja lapse täiuslikuks inimeseks pidamine – sellega peaks algama iga aasta ja iga päev. Need on minu unistused. Mina ise tunnis õpetada ei oska, võin sel teemal ainult targutada. Iga õpetaja, kes on ühe hea tunniga hakkama saanud, on minust väga palju targem.
Meedias lahvatas hiljuti erakoolide rahastamise teema, kus mõned poliitikud arvasid, et erakoolis käivate laste vanematel on niigi raha küll, võtame neilt riikliku toetuse ära. Läheb teil selliseid mõtteid kuuldes vahel kops üle maksa ka?
No eriti mitte, oleme selle olukorraga juba harjunud. Kuigi põhjust oleks. Erakooli rahastamise juures meie lapsevanemaid karistatakse, ja isegi mitu korda.
Üritan lühidalt lahti seletada. Riigikassast saavad kõik, nii munitsipaal- kui ka erakoolid pearaha, mis on mõeldud õpetajate palgaks ja õppevahenditeks. Teise poole ülalpidamiskuludest katab munitsipaalkoolidel kohaliku omavalitsuse eelarve ja seda raha erakoolid ei saa. Mida see tähendab meie peredele? Üldiselt maksavad inimesed oma eraisiku tulumaksu kohalikku eelarvesse ja koolilaste vanemad saavad selle sisuliselt hariduskulude kaudu tagasi. Välja arvatud erakoolide lapsevanemad, kelle tulumaks jagatakse teiste koolide vahel ära. Ehk siis riik ei käsitle siin oma kodanikke võrdselt. Oleks igati loogiline oodata, et riik, sealhulgas kohalik omavalitsus, jagaks oma kulutused võrdselt igale lapsele ja ei karistaks neid peresid, kes on valmis rohkem panustama haridusse, sealhulgas haridussüsteemi laiemalt. Miks ma nii väljendun? Sest osa meie energiast ja seetõttu ka osake õppemaksust on alati kulunud kooliuuenduste otsimisele ja rakendamisele. See nõuab alati rohkem aega ja raha, aga nende ülevõtmine enam mitte. Ehk on meiegi panus selles, et eesti koolis on täna e-kool, arenguvestlused, mitu klassijuhatajat klassis, valikainete süsteem, kujundav hindamine... Loetelu võiks jätkata.
Teil on palju häid mõtteid ja teis räägib muutjaloomus. Miks olete avalikkuse ees vähe sõna võtnud ja väljaütlemistes madalat profiili hoidnud?
Tagasihoidlikkus on ju enese eksponeerimise üks viise. (Muigab.) Ja ega ma selle all tegelikult suurt ei kannata. Püüan ajakirjandusele ikka vastata, kui küsitakse vähegi tõsisemal, eriti kooli teemal. Eks maailma või vähemasti meie elu muutmise kirg lööb mus vahetevahel ikka välja ka. Püüan lihtsalt jälgida vahekorda rääkimise ja tegemise vahel, see peaks olema ikka alati tegemise kasuks. Samas jälle, tegu ja sõna pole vastandid, vahel on ka sõna kõige vägevamaks teoks.
Samasse rubriiki kuulub küsimus, mida mulle ikka aeg-ajalt esitatakse: miks sa poliitikasse pole läinud? Küsin siis vastu: defineerige poliitika. Kas see pole mitte tegevus ühiskonna mõistmiseks ja paremuse poole muutmiseks? Omal moel ma seda just teha üritangi.
Inimsõbralikku kooli tehes on kindlasti tõhusam viis ühiskonda järele aidata kui neli aastat riigikogus istuda.
Mõlemad on vajalikud, aga mulle tundub, et minu koht on pigem siin. Vahel küll tunnen, et nüüd võtaks sõna, aga siis näed jälle, kui palju segadust sõnad võivad kanda. Tihti on targem neist hoiduda.
Teil on ühiskonnas madala profiili hoidmine hästi õnnestunud. Seltskonnameediagi sai teie üheksa aastat kestnud suhtest teada alles siis, kui sündis tütar Mirjam. Saate jaanuaris taas isaks – ka sellest kergem meedia vaikib.
Me ei ole selleks midagi erilist teinud. Ainult rõõmustanud, et see nii on. Meie suhte algus abikaasaga ei olnud ka midagi uudisväärtuslikku, jätk on aga aina toredam ja toredam. Meedia pole tõesti õnneks huvi tundnud, et meil on juba kolm tüdrukut kodus kasvamas ja ootame neljandat – tütar sünnib jaanuaris.
Kuidas läheb teie vanemal tütrel?
Laura läheb teist aastat Londonis kooli. Ta läks pooleks aastaks proovima, aga hakkas nii meeldima, et lõpetab gümnaasiumi seal. Ta ise kinnitab, et see ei tähenda sinnajäämist. Eesti elukeskkond on niivõrd mõnus, nii palju võimalusi pakkuv, et kui noored sellest ilma jääksid, oleks kahju.
Teie tütarde vanusevahe on 16 aastat. Kas vaatate praegu elule teistsuguse pilguga kui esimese tütre sünni ajal?
Kahekümne aasta eest elasin totaalselt tulevikus. Kõik mu mõtted olid nagu malekäigud – seda on vaja selleks ja seda selleks –, kõik oli tuleviku poole pööratud. Aastakümneid ei osanud ma tänast hetke tähele panna ega seda nautida. Ma ei tea, kas ma seda praegugi oskan, aga see tuleb mulle vähemalt meelde. Olgugi klišee, aga mehed hakkavad tõepoolest neljakümneselt teistmoodi mõtlema, ma ei tea ses suhtes ühtegi erandit. Avastad elu väärtused elu teises pooles. Minu päevauudised tulevad täna kahese tütre käest – iga uus samm, iga uus sõna on väärtus. Praegu on tal maailma avastamise ja tõe teadmise aeg, nii et tasub kuulata. Minu mõte tulevikuga enam eriti ei tegele.
Millal võiks ilmuda teie memuaariraamat – Hansapanga, Eesti Ekspressi, RAM kooli loomine… Teil on kogemusi, mida pajatada.
Ma loodan, et mitte kunagi. Olen nõus, et iga inimene võiks elu jooksul raamatu kirjutada, et eneseleidmisele keskenduda. Aga taevas hoidku, et iga inimene selle raamatu ka avaldaks! Kes on kogemuste vastu huvi tundnud, sellele olen vastanud. Teen seda edaspidigi heal meelel. Aga lihtsalt uudishimu rahuldamiseks oma elu laotada, et meelelahutuses osaleda – milleks?
------------------------------------------------------------------
Arvamus
Epp Petrone
kirjastuse omanik:
Minu isakodu põles 16 aastat tagasi maani maha. Maja oli kindlustamata ja kõik säästud olid kulunud sellesse majja. Kõndisin ringi nagu halvas unenäos, siis soovitas kolleeg kirjutada Eesti rikkaimate firmade omanikele või juhtidele ja paluda toetust. Võtsin ette telefoniraamatu ja leidsingi sealsete suuremate reklaamide põhjal umbes sada inimest, kellel võiks olla raha ja kelle postiaadressi suutsin tuvastada. Hunnik välja trükitud paberit. Hunnik allkirju. Ja hunnik lootust.
Siis saabus vaikus. Ei kujuta ette, kui paljud neist abipalvetest jõudsid õige inimese kätte ja mida nad võisid mõelda. Sada inimest, sada erinevat lugu, sada põhjust mitte aidata.
«5000 krooni on juurde kantud!» teatas isa ühel päeval. Sel ajal oli see meile ülisuur raha.
«Kes kandis?»
«Selgitus oli tühjaks jäetud, aga ma palusin pangas vaadata, et kelle arvelt see tuleb.» (See oli aasta 1994, kui internetipankasid polnud olemas.)
«Jah?»
«Tuli Hannes Tamjärve eraarvelt.»
Nii et oli üks mees saja rikka hulgast, kes meie kirja kätte sai ja ilma mingi kommentaarita ja rinnale prõmmimiseta lihtsalt aitas…
Ma pole kunagi Hannes Tamjärvega isiklikult kokku puutunud, aga tahaksin talle väga öelda: suur aitäh! Võib-olla oleks võinud seda juba toona teha, aga elu oli siis nagu üks segane unenägu. Mulle tulevad praegu seda aega meenutades pisarad silma.
Asi ei olnud ju ainult rahas, asi oli lootuses. Et inimesed hoolivad, headus pole otsas.
Kui Hannes Tamjärv kunagi ühel heategevusüritusel kõnet pidas, poole peal pisaraid neelama hakkas ja edasi rääkida ei saanud, siis ma teadsin, et see on päris. Sel mehel on kindlasti veel palju ilusaid saladusi, keda ta aidanud on. Ta ei lähe nendega uhkustama.
Kuigi samas, heategevusest peab rääkima. Kui ei räägi, siis ei levita me ka seda mõttelaadi – hättasattunud inimene vajab teise inimese abi.
Selle raha eest ehitasime me majale uue katuse.
-------------------------------------------------------------------------
Rainer Nõlvak
projekti «Teeme ära!» eestvedaja, mõttekaaslane:
Hannest teadsin ma ammu enne, kui teda tundma õppisin. Tõsi küll, palju ma teda tänagi tunnen, aga loodan, et hulk nauditavaid vestlusi seisab meil veel ees. Hannes on inimene, kes usub headuse võitu ja kes on oma tõekspidamistele vastavalt ka elus tegutsenud. Ma arvan, et neid inimesi, keda Hannes on oma tagasihoidlikul moel kuidagi aidanud, võib olla hästi palju. Hannes pole üldse tavalise pankuri tüüpi, talle lähevad inimesed korda ja ta võtab asju palju rohkem südamega kui inimesed tavaliselt. See ei ole lihtne ja äratab austust. Temas on sellist ehteestlaslikku tasakaalu, põlist maamehe tervet mõistust koos särava nutikuse ja teadmistega. Luurele läheks Hannesega iga kell.