«Aitäh sulle väga minu oma ellu võtmise eest ja ma olen väga palju õnnelik ka ma leidsin parima naise maailmas. Mul on nii palju häid tundeid sinu vastu ja see hoiab mina elus. Olen armastav ja aus mees ja luban sa ei hakka mitte kunagi kahetsema kohtamine mina kui olen kodus,» kirjutab maailma kõige romantilisem mees, inglise keeles muidugi, just niimoodi tõlgitavas.
Te tutvusite internetis – Facebookis või mõnes kohtinguportaalis –, ilmselt võttis tema ise sinuga ühendust. Ta on USA sõdur, võib-olla isegi ohvitser, piltidelt on näha, et väga kena ja heas vormis mees. Kahjuks teenib ta keerulistes tingimustes kuskil Afganistanis, Nigeerias või näiteks rahuvalvemissioonil Lõuna-Koreas.
«Kas ameeriklastel on kombeks olla nii dramaatilised? Ja kasutada ülivõrdeid mind isegi päriselt nägemata?» on üks kahtlustavaks muutunud eesti neiu uurinud ühes Eesti foorumis. Ehkki mõni vastaja leiab, et see võibki nii olla ja sõdur on ju nii üksi, kaugel kodustest ja lahingstressis ka, mõistab see neiu peagi, et asi polnud tõepoolest õige.
«Sõduri» profiil võib olla väga võluv. Ta on lahutatud või lesk, umbes sama vana kui sina, tal on laps, kellest ta väga hoolib, aga kellega ta koos olla ei saa, ja ta hoolib väga just sinust ning väljendab seda pidevalt. Te olete võib-olla kuid kirju vahetanud. Ta kirjutab, et sa oled tema printsess, kuninganna, tibuke ja beib.
Võimalik, et ta vajab ühel hetkel väikest toetust – just siinkohal tabas näiteks eespool mainitud neiu, et tegu ei ole siira kavaleriga –, neil seal teenistuses on rahaga kitsas, on vaja näiteks telefoni, et sinuga rääkida, ent mõnikord on vaja ka täiesti tavalisi tarbeesemeid.
Selgub ka, et ta võib varsti puhkusele saada, aga selleks pead tema ülemusega suhtlema ja saatma nii-öelda lunarahana paarsada kuni paar tuhat dollarit. Vormistamine on iseenesest lihtne – saadad kirja ja siis kindlaks määratud summa raha ja ongi korras. Pärast seda paistab aga sõdurit tabavat enneolematu ebaõnn ning üks õnnetu sündmus teise järel ei lase tal siiski puhkusele tulla, raha kulub aga üha enam.
Alatu manipuleerimine
Tegemist ei ole loomulikult ehtsate USA sõduritega, vaid ükskõik kus maailma nurgas paiknevate petturitega, kes kasutavad internetist leitud pilte päris sõjardeist, mõnikord isegi päris sõdurite nimesid ja isikuandmeid, tekitades niiviisi palju probleeme ka sõjaväele. Võib aga juhtuda, et nad pole isegi nii hoolikad, et vaataks, kas kõik ühele profiilile postitatud fotod on ikka samast mehest.
Armastuskirju vorbib tihtipeale suurem seltskond ja nende adressaate võib olla sadu. Toimuda võib see kõik näiteks mõnes Nigeeria netikohvikus või isegi päriselt USAs.
See inglise keeles nime Romance scam kandev pettus on eriti alatu versioon niinimetatud traditsioonilisest Nigeeria petukirjast. Sealjuures võib ka sellise pettuse korral väikeste toetussummade küsimisele lisanduda väide, et hea teenistuse eest või pisut hämaraid teid pidi on saadud suurem rahasumma, mille turvalisse paika toimetamisel vajatakse just armsa südamedaami abi.
Tavapärane «kirjutan Teile kui usaldusväärsele isikule, sest olen pärinud kolmkümmend kaks miljonit dollarit» kiri rõhub enamasti ainult inimlikule ahnusele, sellised USA sõduri või ka mõne muu enamasti lugupeetava ameti kandjana esinevad petturid kasutavad oma ohvreid aga emotsionaalselt ära.
Kui lihtsalt raha lubav kiri teeb raha saatjast praktiliselt kaasosalise, siis armupettuse ohver meelitatakse uskuma, et on leidnud tõelised tunded. Nende tegelike tagamaade avastamisega võib aga kaasneda väga tugev alandatuse ja häbistatuse tunne.
Ohvrid valitakse enamasti nende seast, kelle info suhtlusportaalis lubab oletada, et ta on keskmisest haavatavam ja üksik. Peamisi sihtgruppe on näiteks üle 50 aasta vanused üksikud naised, veel parem, kui lesed, sellises vanuses võiks neil ka raha olla.
Toimetusele on teada üks sihtgruppi kuuluv eesti naine, kes on juba kuid vestelnud «sõduriga», kes äratas temas kaastunnet, sest on lesk, orb ja peab muudkui isamaad teenima, ent sealjuures ei saa korralikku palkagi. Muidugi tärkasid nende kirjavahetusest leegitsevad tunded. Naine on juba suhelnud «sõduri ülemusega», kes on palunud mehe puhkuse vormistamiseks ülekande teha.
Paarsada eurot on naine ka juba üle kandnud, sest mees väidab, et elu on väga raske ja raha ei maksta. Tegu ei ole sugugi rumala naisega, aga ta tahab uskuda, et on leidnud oma ellu uue kaaslase, sestap ei sobi versioon, et kõigis neis kirjades on teda alatult ninapidi veetud.
On aga enam kui tõenäoline, et ka tema prints on pettur. USA sõjavägi ja saatkonnad on selliste lugudega tegelenud praktiliselt kõikjal ja soovitusi ohvritele või pettuse kahtlustajatele jagatakse nii sõjaväe kui valitsuse veebilehtedel.
USA saatkonnast Tallinnas kinnitati Postimehele, et nad on siingi kohtunud selliste petturite ohvritega, statistikat nad selle kohta küll teinud ei ole. Konsul Lisa Cross räägib sealjuures, et pisut saab saatkond pettusekahtluse korral ka aidata – igaühel, kes suhtleb internetis end USA kodanikuna esitleva isikuga, on näiteks võimalik saatkonnast uurida, kas see ka tõele vastab või kas tema väidetav sõdur ka tõepoolest nimetatud kohta on saadetud. «Igal juhul ei tohiks saata raha kellelegi, keda ei ole kunagi isiklikult kohatud,» rõhutas konsul Cross internetisuhtluse ABC-d.
Pettusi on palju
USA sõjavägi paneb aga võimalikele pettuse ohvritele eelkõige südamele, et päris USA sõdurid saavad missioonil olles korralikult palka, ükskõik kus nad teenivad, seega peaks rahanõue olema kindel ohumärk.
Armupettuse ohvrite toetuseks on loodud mitmeid veebilehti, kust võib leida tuge ning jätkuvate kahtluste korral ka kinnitust, et armastajana esinev väidetav sõdur tõepoolest on hoopis alatu kelm. Ja ohvreid leidub kõikjal maailmas, ka ingliskeelses. Üks, mida kõik toetajad internetis suhtlejaile südamele panevad on, et kunagi ei tohiks jagada isiklikku infot – just selle najal ohvreid valitakse.
Eesti politsei kinnitab, et puutub samuti kokku kirjapettuste ohvritega, ent ka neil pole eraldi statistikat just selliste kuritegude kohta. Igal juhul on sel aastal mõned ohvrid politsei poole juba pöördunud. 2010. aastal räägiti aga 200st ja 2011. aastal 90 petukirjaohvrist.
Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude teenistuse vanem Roger Kumm rõhutab, et niinimetatud Nigeeria rahakirju teatakse nüüdseks hästi. On aga ka mitmeid muid petuskeeme, näiteks meiliaadresside kaaperdamine ja tuttava isiku nimel abipalvete saatmine.
USA sõdurina esinemine on eriti populaarseks saanud seoses kõigile teada tuntud välismissioonidega.
«Kelm üritab luua ohvriga internetis lähedase suhte, et seejärel raha küsida. Kui kahju suurusest rääkida, siis mõnel juhul on summad ulatunud tuhandetesse eurodesse,» räägib Kumm ja lisab, et valdavalt on libakirjade puhul tegemist teistes riikides toime pandud süütegudega ning Eestis sellise süüteo toimepanemise kahtlustusega kedagi kinni ei ole peetud.
INFOKS
Kuidas tunda ära kirjapettur?
Petturid teesklevad üha enam sõjaväepersonali, peamiselt USA oma. Pildid on varastatud ning kuigi enamik pettureist teeskleb mehi, on nende hulgas ka naisterahvaid.
AJALOOST
Sadu aastaid lihvitud petuskeem
Kiri Nigeeria printsilt või hädas ärimehelt, kellel on vaja abi suurte summade liigutamisel, on potsatanud ilmselt iga e-posti aadressi omava inimese kirjakasti. Sarnaste petuskeemide ajalugu ulatub aga oluliselt kaugemale 21. sajandi vaid mõne nupuvajutusega toimuvate rahaülekannete ajastust, isegi kaugemale faksimasinast ja morsest.
Nigeeria petukirjade eelkäijaks on niinimetatud Hispaania vangi kiri, mille erinevaid variatsioone võis kohata Suure Prantsuse revolutsiooni paiku. Sarnaseid petuskeeme kasutati aga ka tunduvalt varem, mõningate allikate väitel juba 16. sajandil.
Prantsuse revolutsiooni järgsetes kirjades räägiti näiteks kuskil redutavast aristokraadist, näiteks markii de X-ist, kes pidi revolutsioonivägivalla eest põgenedes oma väärisasjad kirstuga järve viskama. Kirja kirjutas tema ustav teener, kes tuli aaretele järele, ent sattus kahjuks ebaõiglastel asjaoludel vanglasse. Lugupeetud kirjasaaja, kallis kaasmaalane, võiks teda piskuga aidates teenida protsendi sellest suurest peidetud aardest.
Victor Hugod ja Honore de Balzaci inspireerinud, detektiiviks hakanud kriminaal Eugène Vidocq on kirjutanud, et sajale petturite saadetud kirjale tuli alati kakskümmend vastust.
Hispaania vangi kirjaks nimetati selline skeem sajand hiljem – Hispaania-Ameerika sõda pakkus taas suurepärase võimaluse rääkida segastest aegadest ja peidetud varandustest ning Havannast ja Madridist said ideaalsed tegevuspaigad. Eksootilised, samas tuntud ning täis kaupmehi, seiklejaid ja korrumpeerunud ametnikke. «Abivajaja» oli siis enamasti Hispaanias vangis olev sõjard, keda ootas kuskil Ameerikas suur varandus. Kirjas kinnitati, et saaja on hoolikalt välja valitud, ning lisati detaile abivajaja sõjateest ja sellest, kuidas ta varanduse sai.
Petturid olid nii edukad, et 1898. aastal pidas ajaleht New York Times vajalikuks oma lugejaid nende eest hoiatada. Sealjuures õpetati ka, kuidas petiseid ära tunda. Kirjad on kirjutatud selliselt «nagu üsna haritud välismaalased räägivad inglise keelt, mõni õigekirjaviga siin ja seal, mõni juhuslik võõras väljend».
1910. aastal avaldas kirjanik Arthur Train isegi novelli «Hispaania vang», kus näeb kirja, mille autor palub: «Olen pankroti pärast vahistatud ja palun teie abi, et saada kätte Inglismaal asuv kohver, milles on kakssada ja viiskümmend tuhat dollari.» Ja ilmselt said lugejad täpselt aru, mida sellega silmas peetakse.
Hispaania vangi kiri muutis kuju ja rändas üle maailma ning sai 1980ndatel eriti populaarseks praegu sarnaste petuskeemide kodumaaks peetavas Nigeerias, kus lubati hõlptulu naftabuumis teenitud varanduselt. Interneti saabudes muutus petturite elu aga eriti lihtsaks – enam ei pidanud võltsima postitempleid ega nägema vaeva ilusa käekirjaga ning tuhanded ohvrid jäid vaid mõne hiirekliki kaugusele.
Selgub, et petuskeemide loojad on tabanud midagi ajastuülest. Kõige enam lõigatakse kasu segastest aegadest ja oludest, kus tõepoolest võib liikvel olla ka suuri rahasummasid, kuigi vaevalt, et neid kirja teel juhuslikele isikutele pakutakse.