Riigikogu liige Andres Herkel (Vabaerakond) oli nõus suure osa kriitikaga riigikogu komisjonide töö marginaliseerumise kohta ning pakkus välja lahenduse, mis seda leevendaks.
Herkel parlamendikomisjonide töömeeleolust: tõde on kuskil vahepeal
20. märts 2015, 14:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakonna nõunik Marika Kirch kirjutas tänases Postimehes kriitilise arvamusloo, milles leidis, et parlamendiliikmed ei huvitu parlamendikomisjonide töö avalikustamisest, kuna paljudel neist pole lihtsalt ettevalmistust komisjoni töös sisuliselt osaleda. Lisaks suhtutakse riigikogu ametnikesse üldiselt kui teenindavasse personali, mitte kui nõuandjatesse.
Herkeli sõnul saab sel teemal argumenteerida nii ja teistpidi. «Osalt on kindlasti õige, et komisjonide töö on vaateväljast väljas, see läks nii siis, kui loobuti põhjalikest komisjonide istungite protokollidest,» osutas Herkel. «Oli vist 2004. aastal, kui komisjonide istungeid hakati väga ebaühtlaselt ja lakooniliselt protokollima, nii et ajakirjandusel polegi pilti, mis seal toimub. Minu arvates on see salvestiste saaga juures tähelepanuta jäänud.»
Samas ei olnud ta veendunud ka täieliku avalikustamise positiivses mõjus: «Ma ei ole 100 protsenti kindel, et kui istung toimub kaamerate ja ajakirjanike juuresolekul, nagu põhiseaduskomisjoni viimastel istungitel oli, kas see ei hakka kvaliteeti pärrssima. Inimesed ei tunne end oma väljendustes enam vabalt, siis pannakse pidurid peale ja väljendutakse publikule,» arutles Herkel.
Herkel oli Kirchiga nõus ka selles osas, et mitte kõik parlamendiliikmed ei satu komisjoni, mis neile valdkonna poolest kõige enam sobiksid. «Fraktsioonid peavad ühtlaselt täitma komisjoni. Siis võib juhtuda, et mitu head inimest saab kultuurikomisjoni, aga mitte ühtegi head spetsialisti näiteks keskkonnakomisjoni. Siin tuleb arvestada normaalse õpipoisi perioodiga,» leidis Herkel. «Ma ise olen eri komisjonidesse kuulunud j ühes neist, kus ma kaks aastat olin, ei jõudnudki ma lõplikult kohaneda, enne kui siirdusin tagasi,» tunnistas Herkel, et rahanduskomisjon ei olnud sugugi tema rida.
Herkel tegi ettepaneku, et komisjonide istungite sisu tugevdamiseks taastataks mõistlike ja arutelust ülevaadet andvate protokollide koostamine.
Kirchi kirjeldatud suhtumises ametnikesse oli Herkel samuti osalt nõus. «Ühtepidi vajaks riigikogu kantsele kindlasti nõuandva rolli tugevdamist. Teiselt poolt peaksid poliitikud suhtuma nõuandjate ja ametnike-spetsialistide nõuannetesse aupaklikumalt. Nende inimeste ülesanne ei ole vaid poliitilist tahet vormistada, vaid osutada ka karidele, mis võivad vigadega kaasneda. Praeguse suhtumise tagajärjeks on tihtipeale see, et ametnikud ei söandagi enam isiklikku arvamust avaldada ja see kindlasti ei ole hea,» leidis Herkel.