Eesti saadikud europarlamendis toetavad selgelt Euroopasse saabunud pagulaste aitamist, kuid mitte kõik ei taha otseselt vastata küsimusele, kas toetavad pagulaste vastuvõtmist kvoodi alusel või mitte.
Europarlamendi Eesti saadikud: pagulasi peab aitama
13. mai 2015, 20:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaja Kallas märkis, et tegemist on tõsise ja keerulise küsimusega kogu Euroopale, mille arutamisel tuleb ära hoida Euroopa Liidu (EL) lõhestumine. «Selge on see, et nende tuhandete saabumine Lõuna-Euroopa riikidesse on neile koormav ning abikäe ulatamine on vajalik. Lahenduste pakkumisel tuleb võtta pikaajalisem vaade, kuigi ka lühiajalisi lahendusi on tarvis nende inimeste aitamiseks, kes on saabunud,» märkis Kallas.
«Tuleb tegeleda ka migratsiooni algpõhjustega ehk teha diplomaatilisi pingutusi kriiside lahendamiseks nendes riikides, kust põgenikud tulevad, püüda tõkestada inimkaubitsemist, samuti panustada kriisipiirkonnast väljas olevatele aladele turvaliste põgenikelaagrite rajamisele,» lisas Kaja Kallas.
«Kindel on see, et Eesti peab teiste ELi riikidega olema solidaarne ja me peame neid inimesi aitama, kui me tahame, et teised riigid oleksid meiega solidaarsed meie murede osas.»
Indrek Tarand vastas, et pagulaste teema on nii keeruline, et lühikommentaari ta anda ei suuda ning lubas kuu lõpuks pikema kommentaari kirjutada.
Saadik Yana Toom märkis, et peamine eesmärk on konfliktide lahendamine Põhja-Aafrikas. «Selge on see, et me peame pingutama selle nimel, et inimestel oleks võimalus elada rahus oma enda kodumaal - põgenikud ei tule Euroopasse kui heaoluriiki, vaid sõna otseses mõttes üritavad päästa oma elusid. Kahjuks kriisi saab kõrvaldada üksnes siis, kui kõrvaldame probleemi põhjused ja selleks on vaja saavutada poliitiline ja majandlik stabiilsus Liibüas ja teistes selle piirkonna riikides. Vaesest, kuid stabiilsest riigist pagulaste laviini ju ei tule.»
/nginx/o/2014/05/30/3075694t1hc2fb.jpg)
Ta leiab, et muud võimalust, kui anda põgenikele varjupaik, pole olemas. «Esiteks, me poleks enam tsiviliseeritud inimesed, kui vaataksime pealt, kuidas sajad inimesed upuvad meie silme all. Teiseks aga tuleb anda endale aru, et nn Vahemere põgenikekriisi põhjuseks on vastutustundetu USA ja ELi poliitika Põhja-Aafrikas nn Araabia kevade ajastul. Toetades teatud välispoliitilisi otsuseid ei tohi unustada, et igal otsusel on oma hind. Antud juhul maksab selle kinni Euroopa Liit, kelle rannikule, erinevalt Floridast, saab jõuda ka nigela kalurilaeva pardal.»
Urmas Paeti sõnul peab EL põgenikesurve leevendamiseks andma tugeva diplomaatilise panuse kokkulepete saavutamiseks, et vähendada sõdu ja konflikte Euroopa vahetus naabruses ning ka Euroopas endas ehk Ukrainas. Samuti peab EL tema hinnangul panustama hästi varustatud põgenikelaagrite rajamisse konfliktipiirkondade läheduses.
«Olukorra paranemine Süürias aitaks juba oluliselt kaasa põgenikelaine vähendamisele, kuid selleks peab Euroopa Liit ja kogu rahvusvaheline kogukond panustama Süüria kodusõja lõpetamisse ja ISILi väljasurumisse piirkonnast,» tõdes Paet.
Tema sõnul tuleks ka kiiremas korras saavutada kokkulepped korralikult varustatud põgenikelaagrite rajamiseks, mis asuksid turvalises piirkonnas konfliktipiirkondade läheduses. «Selleks tuleb saavutada kokkulepped vastavate riikidega, et kuhu sellised laagrid rajada, ning samuti tuleb tagada nende süsteemne varustamine,» selgitas ta. «Samas tuleks ka juba olemasolevate põgenikelaagrite varustatust parandada, mis vähendaks ka inimeste motivatsiooni põgenikelaagrist Euroopa suunas lahkuda.»
Lisaks Süüriale tuleb Paeti sõnul leida lahendus olukorrale Liibüas, mis võimaldaks seal Vahemerele eluga riskima minemise asemel oodata konflikti lõppu normaalselt varustatud põgenikelaagrites. Samas on Liibüas stabiilsuse loomine väga keeruline ülesanne.
«ELi piiriagentuuri Frontexit tuleks samuti kiiresti tugevdada ning suurendada tuleks ka liikmesriikide panust Vahemere patrullidesse ja päästevõimekusse,» leidis Paet. Ta nentis, et lisaks koostööle Euroopa Liidu liikmesriikide vahel on vaja teha tihedamat koostööd Türgiga. «EL ja Türgi peaksid koostöös toetama Türki jõudnud põgenikke,» märkis ta.
Ühtlasi tuleks tema sõnul ELis saavutada vabatahtlikkusel põhinev ja toimiv põgenike ümberpaigutamise lahendus riikidest, mis on kõige suurema immigratsioonisurve all. Siinkohal saaks abi pakkuda ELi keskne rahaline toetusmehhanism, mis aitaks vähendada ka survet Schengeni lõhkumisele. «Ka Eesti võiks läbimõeldult selles osaleda. Olen varem pakkunud välja mõtte lastele uue võimaluse andmisest,» märkis Paet.
«Oleme kõik solidaarsed loodusõnnetuste ja konfliktide ohvritega. Küsimus on alati selles, millises konkreetses vormis see peaks avalduma - kas võtta põgenikke oma riiki, aidata rahaliste vahendite ja humanitaarabiga, oma panusega tõkestamaks inimkaubandust Euroopasse?» arutles aga Tunne Kelam, kes rõhus sellele, et solidaarsus peab olema kohandatud ELi liikmesriikide iseärasustele.
Ta on seisukohal, et liikmesriikidele peab jääma ka edaspidi Lissaboni lepinguga tagatud õigus olla viimase astme otsustaja oma sisepoliitika, rahvastiku koostise ning seega tuleviku üle. «Oleks lühinägelik loovutada see õigus Brüsseli ametnikele, kes parimagi tahtmise korral pole võimelised tunnetama ühe või teise riigi tundlikke probleeme,» nentis ta.
Kelami sõnul vastab Eestile praegu prognoositav kvoot - umbes 330 inimest - riigi kandejõule, ent see peab paika ühekordse 20 000 põgeniku ärajagamise korral. Põgenike vool nähtavasti tulevikus aga jätkub.
«Euroopa ei saa parimagi tahtmise korral võtta endale selle pikaajalise protsessi lõpplüli - humanitaarse vastuvõtja ja jaotaja - rolli,» leidis Kelam, kelle sõnul tuleb kriitiliselt tunnistada, et EL on ise osutunud eemalhoiduvaks ning küündimatuks põgenike kodumaadelt lahkumise algpõhjuste ravimisel.
Viimasel ajal lähtub suur osa põgenikke Süüriast. Kui EL ning USA oleksid kolm aastat tagasi teinud tõsise panuse sealsele mõõdukale opositsioonile, oleks Kelami sõnul humanitaarset katastroofi ilmselt suudetud vältida.
«Teine ELi konkreetse tegevuse ja kulutuste eelisvaldkond on inimkaubanduse tõkestamine Põhja-Aafrikas ning Vahemere lõunakaldal. Vägivaldsed jõugud kasutavad põgenikelt välja pressitud sadu miljoneid relvade hankimiseks, omavahelise võitluse pidamiseks ning lähteriikide destabiliseerimiseks, seda eriti Liibüas. Alles nüüd otsustas Euroopa Komisjon kolmekordistada Frontexi operatsioonide rahastamist,» selgitas Kelam, lisades: «Selge on see, et ilma rahvusvahelise süsteemse sekkumiseta, kaasa arvatud relvajõul teostatavad operatsioonid, jääb ELile nähtavas tulevikus põgeniketragöödia tagajärgedele reageerija osa.»
Sellest lähtuvalt vajame Kelami sõnul terviklikku pika perspektiivi poliitikat, mis adresseerib jõuliselt korruptsiooni ning kildkondlikke konflikte päritolumaades, annab süsteemse löögi inimkaubanduse lülile ning proportsionaalselt sellega tegeleb tõelises hädas olijate abistamisega.
«Meie jaoks on esmatähtis, et Eesti valitsusel on antud küsimuses selge ja põhjendatud seisukoht. Euroopa Komisjoni algatus pole mingi üllatus. Vähemasti aasta jagu oli Brüsseli koridorides juttu kavadest kehtestada põgenike vastuvõtmise kvoodid. Mida on meil vahepeal tehtud, selgitamaks endale ja teistele Eesti eripärasid? Või kui otsustatakse uue süsteemiga kaasa minna, siis millised on plaanid ja eraldatud ressursid põgenike majutamiseks, taotluste kontrolliks ja töötlemiseks, nendele Eestis tegevuse pakkumiseks? Peaküsimus pole reageerimine võtmes kas «ei» või «jah». Küsimus on põhimõtteline ning pikaajaline, millele vastus peab tuginema pikaajalisele strateegilisele nägemusele,» rääkis Kelam.
«Me ei hüppa alt ära humanitaarse kriisi ohvrite abistamisel. Kuid abi on võimalik osutada paindlikes vormides, eelkõige aga pöörates võrdset tähelepanu ja suunates adekvaatseid ressursse lahendamaks kriisi algpõhjusi,» lisas ta.
Marju Lauristin leidis, et põgenikeprobleemi puhul on tegemist inimeste väga suure hädaga, mis vajab lahendamist. «Ei ole loogiline, et ainult need maad, kes on juhtumisi seal teisel pool merd, peavad kogu seda inimlikku hädakoormat kandma,» nentis ta, et appi peaksid tulema kõik ELi liikmesriigid.
Lauristin toetab põgenike vastuvõtmist kvoodi alusel. «Sellega antakse teistele liikmesriikidele märku, et oma kohustust tuleb täita, kuna vabatahtlikult pole seni (põgenike - toim) mure jagamine toimunud,» nentis Lauristin, kelle sõnul on hetkel 28 liikmesriigist vaid viis-kuus riiki kogu koorma enda kanda võtnud.
«Selline kvoot on tehtud mitmeid tegureid arvestades ning iseenesest on see õige. Mis selle kvoodi täitmise täpsem sisu peaks olema, kujuneb aga igal maal erinevaks, Eestis niisamuti,» ütles Lauristin.
Tema sõnul peaks Eesti oma kohust täitma. «Nii nagu meie ootame, et meid aidatakse ja meile tullakse appi, kui hädas oleme, peaksime ka ise teisi aitama.»
Ent Lauristini sõnul peab veel mõtlema, kuidas seda praktiliselt korraldada, milline oleks see sobiv ja inimlik lahendus. «Põhimõtteliselt selliseid laagri tüüpi lahendusi ei pea ma õigeks. Vaadata tuleb ikkagi individuaalset lähenemist,» märkis ta.
Ta lisas, et Euroopa Komisjoni täna avaldatud plaan migratsioonikriisi leevendamiseks on esialgne selline n-ö esmaabi. Põhjalikumalt arutatakse põgenikeprobleemi järgmisel nädalal Strasbourgis.