Kas tõsielusarjad on surnud?

Foto: Eero Barndõk

Alles mõni aeg tagasi võimutsenud reality show’d on teleekraanilt taandunud. Aga matuste asemel oleks targem valmistuda nende uueks pealetungiks. 

Sügisene telehooaeg oli just hoo sisse saanud, kui küsisin Tartu Ülikooli teleõppejõult Aune Undilt, kas tema pole märganud, et tõsielusarjad, mis veel paar-kolm hooaega tagasi olid kuum kaup, on Eesti telekanaleist vaat et kadunud.

«Kas sa muretsed selle pärast?» küsis Unt vastu ja hakkas naerma.
«Ei, pigem on hea meel,» vastasin.
«Mul ka,» kostis Unt.

Aga kellel veel?
«Mul on selle üle väga hea meel,» tunnistab tõsielusarjade taandumise kohta Raivo Suviste, Eesti edukamaid teleprodutsente. Tõsi, ega ta ole neid suurt tootnudki – vaid suvesarja «Õige valik» aastaid tagasi.

Kuid ka Toomas Kirss, Suviste kolleeg ja konkurent, kelle kontosse  kuuluvad näiteks «Tenerife» ja «Malaisia,» «Kohver» ja «Unelmate pulm», ei nuta reality’te kadu taga. «Igal asjal on oma aeg,» nendib ta.

Uudsuse kaduv võlu
Aeg on selline, et klassikalisi tõsielusarju, kus inimesed tänavalt pannakse neile võõrasse keskkonda või ebastandardsesse olukorda, annab telekavast tõepoolest otsida. TV 3 pakub «Naistevahetust» – ja ongi kõik. Kanal 2 pakkus viimati «Selgeltnägijate tuleproovi» – see oli mullu sügisel.

«Reality’te buum on möödas,» tõdeb Priit Leito, TV 3 juhatuse esimees. «Häid uusi formaate ei ole suudetud juurde toota, kõik jõukohased formaadid on Eestis ära tehtud.»
Tõsielusarjad hakkasid kümnendi eest nii Eesti kui maailma teleekraanidel võimutsema tänu uudsusele ja odavusele.

Esiteks asendasid nad draamasarjade vähese usutavuse justkui tegelikkusega, märgib Jüri Pihel, Balti filmi- ja meediakooli õppejõud, ning teiseks võimaldasid tootjail väiksemate kulutustega hakkama saada. Kui «Kiirabihaigla» ühe seeria hind küünib üle kümne miljoni dollari, siis isegi kallimate tõsielusarjade osad maksavad sellest ligi kümme korda vähem. (Siinsed tootjad väidavad, et Eestis hinnakäärid nii suured pole.)

«Aga uudsusega markeeritud nähtusel on oma tsükkel,» väidab Pihel. «Uudne muutub ühel hetkel tavaliseks.»
Eesti produtsendid näevad reality’te vaibumises teisigi tegureid. Suviste oletab, et paljud tavakodanikud, kes veel aastaid tagasi oleks valmilt ekraanile sööstnud, on hakanud kahtlema, kas nad ikka tahaks ülejäänud elu elada näiteks Bussi-Pirjona.

Kirss näeb reality’te käekäigul seost koguni majandusega: «Kui neid tegema hakati, valitses majanduses tõus ning siis oli hea lolle telerist vaadata ja parastada. Nüüd on trillallaa-trallallaa möödas ning parastajad on aru saanud, et nemad on ka teinud lolle asju – ostnud pappmaju ja kalleid autosid.» Praegu, väidab ta, ootavad inimesed telerist pigem positiivseid elamusi ja sarju-saateid, mis panevad järele mõtlema.

Aga nagu loodus, nii ei salli ka telemaastik tühja kohta. Eesti uue telehooaja tunnuseks on kodumaiste draamasarjade võidukäik. Septembrikuu vaadatavuse edetabeli esikümnes troonis neid koguni viis, esikohal «Pilvede all». Draamasarjade massiivne pealetung on selge märk, et Eesti telekanalite õhtune menüü hakkab üha rohkem sarnanema rikaste riikide üldise telepildiga, kinnitab Pihel.

Soov tsirkuse järele
Küsimus ei ole ainult selles, et vaataja on reality’test tüdinud, vaid ka selles, et Eesti produktsioonifirmad on ajapikku arengus suure sammu edasi astunud. Pihel mäletab, et kui ta sai omal ajal sättida õla alla nii «Salmonite» kui «Õnne 13» käimalükkamisele, tundus see eksklusiivse ja unikaalse ülerinnatõstmisena.

Aastatega on aga sõelunud välja tootjad, kes on saanud mitmekülgse karastuse. «Telekanalitel on tekkinud julgus lavastatud sarju proovida,» lausub Kanal 2 programmijuht Olle Mirme, «ja produktsioonifirmadel on tekkinud käsitööoskus, kuidas draamasarju üles ehitada.»

Ent tõsielusarjade sõpradel ei maksa pisaraid valada – Eestis ei leidu teleasjatundjat, kes julgeks panustada sellele, et reality’d oleks nagu teledinosaurused, mis ongi määratud lõplikule väljasuremisele. Liiati usub Kirss, et kui majandus pöörab tõusule, tahetakse telerist taas näha tsirkust: lolle, koledaid ja väikse IQga inimesi.
«Kindlasti ei ole reality’d surnud ja mulla alla maetud,» väidab Mirme. «Pigem on nad varumeeste pingil.»
Pole kahtlust, et piisab vaid mõnest heast ideest ning tõsielužanr võib sisse saada uue eluvaimu. Näiteks millisest ideest? Ikka veel on tegemata sari, kus kõige viimane jääb ellu, pakub Suviste.
Rahu-rahu, ta ei mõtle seda tõsiselt.
Aga võib-olla peaks?

Kas mäletate?
Kui hea Eesti tõsielusarjade tundja te olete?

1. Kes oli «Kohvri» saatejuht?
2. Kes oli see tõsielusarja tegelane, kes abiellus ärimees Toivo Pildiga ja lahutas temast?
3. Kaks tõsielusarjade tegelast on nüüdseks surnud. Üks on Nele Viilup «Bussist», aga kes on teine?
4. Kes oli see noorkirjanik, kes osales Anu Saagimi juhitud sarjas «Salasuhe»?
5. Millises sarjas osalenud Heli on tunnistanud, et ta ei olnud seal sugugi ainus omasooihar?