Kümme jõuluvana külastas täna Tallinna loomaaeda, tuues ka sealsetele asukatele vaheldust ja jõulurõõmu. Loomad suhtusid kingitustesse vastavalt oma iseloomule – osa oli selgelt lõbustatud ja rahul, osa aga pelgas puuri pistetud tundmatuid objekte.
Loomaaia elevandid ja karud lustisid jõulukinkidega
27. detsember 2015, 17:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavusel esimesel külmal talvepäeval kogunes loomaaeda kingijagamist vaatama sadakond last oma vanematega. Sellele, et tegu siiski jõuluajaga, viitas enne punakuubede ekipaaži saabumist vähe – läänevärava ees lillepeenras valmistusid õitsema asuma suurte õienuppudega nartsissid ja paljud lapsed olid sõitmiseks kaasa võtnud tõukerattad.
Loomaaeda oli jõuluvanade ühendus saatnud kümme oma parimat taati, neist staažikamatel välkusid rinnas medalid ja ordenid. Kehvad lumeolud saanisõitu just ei soosinud ja enamik taate saabus jõululaule laulva bussi ja paari autoga, kuid kaks kangekaelseimat punakuube jäid traditsioonidele kindlaks – saani asemel sõitsid nad soome kelguga, mille jalastele olid rularattad alla monteeritud.
Kinkide jagamine loomadele pole siiski nii lihtne – enamasti tuli loom kõigepealt puurist välja meelitada, et jõuluvanad saaksid pakkidega siseneda.
Ühena esimestest sai oma jõulurõõmu kätte Aafrika elevant Carl, kes oma prouadest eraldatuna võttis kingituse kargest ilmast hoolimata vastu värskes õhus. Enne kui Carl õue lasti, nägid jõuluvanad hulka vaeva, et peita härra jalutusalale palju banaane, porgandeid, noori värskeid võrseid ja muud meelepärast. Carl sai kingiks võimsa kuuseokstega ehitud kõrvitsa, pajuvitstest keeratud palli, mitu jõulukuuske ja hulganisti puu- ja juurvilju.
Elevandihärra peatset saabumist ennustas kolin ja trampimine. Kui aegamööda siinidel liikuv uks lõpuks avanes, sööstis Carl üllatava reipusega «areenile», heitis korraks hindava pilgu ahhetavale rahvamassile ja virutas esimese asjana londiga hiiglasliku kõrvitsa tükkideks. Selle nahka pistnud, liikus isaelevant metoodiliselt ringi ja leidis nutikalt üles kõik peidetud annid, nagu teda oleks jõuludeks spetsiaalselt treenitud - vahet polnud, kas suupisted olid kõrgel pea kohal või maapinnal heinte all.
Carli prouad Fien ja Draay said oma jõulurõõmu kätte soojas paksunahaliste majas. Iseloomu näitasid kõvasti ka emaelevandid. Fien tormas esimesel võimalusel kinkide kallale ja enne, kui Draay sisenedagi jõudis, oli ta hulga pakikesi juba ära söönud. Draay otsustas millegipärast esialgu liikuda vaid tagurpidi: niimoodi ta uksest sisenes ja kangekaelselt jätkas ta ka suupärase otsimist vaid tagumik ees.
Kuid kiirelt leidsid ka elevandiprouad üles kõik peidetu, kombates londiga üle kõik võimalikud peidukohad kõrgel ja madalal ning avaldasid vaimustust kõvasti pasundades. Lõpuks, kui midagi enam leida ei olnud, sõi üks proua krõmpsudes ära ka pappkasti, millega jõuluvanad puuviljad kohale olid toonud.
Seevastu teravmokk-ninasarvik Kigoma (kel vaderiks Edgar Savisaar) suhtus oma kingitusse üsna kahtlevalt. Rõõmsalt ühte oma aedikusse sisse kapanud, pani ta kohe pidurid peale, kui märkas suurt punast plastmassist palli, mille sees tema jaoks meelepärased suupisted. Mõne hetke vaatas Kigoma hämmastunult punast objekti, mis ootamatult tema koju oli tekkinud, tõstis siis saba selga ja kihutas teise ruumi.
Uudishimu siiski kauaks ära jääda ei lubanud, kuid ka järgmised katsed piirdusid parimal juhul sellega, et väärikas ninasarvik nagu värisevate jalgadega kutsikas ettevaatlikult palli nuusutas, et seejärel taas, saba seljas, teise ruumi põgeneda. «Ta kardab, ta on ju poiss,» selgitas talitaja muiates lastele. Võib vaid loota, et lõpuks jõudis ninasarvik ka palli sisu uurimiseni.
Muskusveised, kelle vaderiks on just jõuluvanade ühendus, ei suhtunud jõuluvanadesse sellest hoolimata sugugi soosivalt. Üksmeelselt põgenesid nad kingituste eest aediku kaugeimasse otsa ja jäid sealt piredalt põrnitsema.
Ka amuuri tiiger Pootsman, kes sai kingiks hiiglasliku kena paki, mida kaunistasid pildid tiigrikutsudest ja oranž šleif ja mis sisaldas tõenäoliselt üsna verist suupistet, keeldus pakile lähima tunni jooksul lähenemast. Küllap segas väärikus ja suur pealtvaatajate hulk.
Seevastu uhke isajääkaru Nord ja tema poeg Nora ootasid kingitusi kannatamatult. Juba siis, kui jõuluvanade laulda huilgav buss alles kaugel oli, ronisid mõlemad oma kitsukeses puuris igasse võimalikku kohta, kust vähegi sai piiluda, mis siis nüüd lahti on ja mida tuuakse. Nord, kes suutis tagajalgadel seistes end venitada pea kolme meetri pikkuseks, sai siin eelise – tal õnnestus jõuluvanade lähenemist huviga jälgida.
Vaimustus kinkide üle oli jääkarudel ehe. Ka nemad said jõuludeks suure punase palli, mille sees maitsev kraam. Esimese asjana katsus Nord palli tugevust ja vajutas seda jõuliselt esikäppadega. Kuna pall ei purunenud, võttis jääkaru selle sülle, et lähemalt uurida. Kõigi pildistajate rõõmuks poseeris Nord seejärel palliga nagu kuulitõukaja ja modellihakatise ristsugutis, võttes mitmesuguseid veetlevaid poose.
Kingitus sai kõvasti vatti – seda pilluti, vajutati, põrgatati, näriti kogu hingest. Pikalt see tõenäoliselt vastu panna ei suutnud ja küllap avas oma maitsva sisemuse üsna peagi.