Nägijad peaksid üle saama ettekujutusest, et kõik põhineb nägemisel – ka teised tajud on olemas, kinnitab sünnist saati pime Aleksei Brjantsev (23). Pisut kobamisi juhatab ta külalised viirukilõhnalisse tuppa, mis meenutab väikest kodustuudiot.
Aleksei Brjantsev: pimedale toovad värve helid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muusika on pimeda noormehe maailma keskpunkt. Aleksei kõneleb õhinal muusikastiilidest ja süntesaatorimudelitest. «Vaat selle pilli ostsin Ahhaa-keskuses teenitud raha eest,» osutab ta.
Noormees on giid nähtamatul näitusel, kus nägijad ja pimedad vahetavad oma kohad – pimeduses vajavad ju teejuhti hoopis need, kel silmad terved.
«Mul ei ole just kõige professionaalsemad pillid,» kahetseb Aleksei. Siiski oskab ta igast riistapuust pikalt rääkida. «Pill on muusikule peaaegu nagu elusolend,» ütleb ta.
Aleksei on trummar bändis Tume, kaaslasteks kaks pimedat sõpra – Gerth ja Jürgen. Prooviruum asub poistel Tartus Anne noortekeskuses. Paar aastat juhtis Aleksei noorteraadios ka oma saadet.
Kättesaamatu putukateadus
Üheksa aasta tagusel kohtumisel oli Aleksei Tartu Emajõe koolis viieline õpilane, keda õpetajad üksteise võidu kiitsid. Miks ei ole andekas noormees pürginud kõrgkooli?
«Ainus ala, mis mind huvitab, on putukateadus. Aga kas te kujutate ette pimedat entomoloogi?» muigab ta nukralt.
Huvi putukate vastu sai alguse lapseeas. Kui toas sumises kärbes, uuris Aleksei emalt: «Milline ta on?» Ema ei osanud selgitada. Tollal oli poisile alati suur elamus, kui pihku pisteti mõni mardikas.
Siis tulid müügile väikesed putukamudelid, mida vanemad Alekseile ostma hakkasid. Karp leludega on noormehel siiani alles. «See on ainus kollektsioon, mida ma iial ära ei anna.»
Ta haarab kätte väikese ämbliku ja ütleb endamisi: «Hea, et see silma jäi.» Aga see on ju nägijate väljend? «Kuidas pime peab siis ütlema?» kostab Aleksei.
Noor mees peab ennast perfektsionistiks. «Kui sain koolis vahel harva halva hinde, olin vapustatud ja enda peale pahane.» Samas ei suuda ta tegeleda asjadega, mis teda ei huvita.
«Ma ei oska rääkida tühjast-tähjast ning pole kursis poliitika ega päevauudistega,» tunnistab ta. Peale muusika paeluvad poissi psühholoogia ja loodus, Vikipeediat võib ta lugeda tundide viisi.
Pime noormees kasutab arvutit, mille programm veebilehtede teksti ette loeb. Kas ta saab ka internetis surfata? «Muidugi saan,» vastab Aleksei.
«Punktkirjas ei ole mul suurt midagi lugeda, ilukirjandus mind ei huvita,» ütleb ta. Lapsena meeldisid talle ulme- ja õudusfilmid, nüüd jälgib ta telerist teaduslikke saateid.
Mitmed Aleksei loodud muusikapalad on inspireeritud reisidest. Nelja aasta eest käis ta Euroopa Vabatahtlike Teenistuse vahendusel Islandil. «Võõrustajad küsisid igalt vaegnägijalt, mis paika nad tahaksid külastada. Mõni soovis minna tallu, mõni kalale või ratsutama.
Mina ütlesin: näidake mulle analoogsüntesaatorit. Ja mind viidigi stuudiosse. Sain seal olla vaid paar tundi, aga see oli nii suur elamus!» kõneleb noormees. Aasta hiljem osales Aleksei nägemispuudega noorte muusikalaagris Soomes.
«Reisida on väga vahva, aga olen võõrsil nagu Duracelli jänes, kulutan nii palju energiat, et hiljem võin haigeks jääda. Pärast kooli ei ole enam suurt reisipalavikku olnud. Pigem saavutan siin midagi!»
Aleksei jutu taustaks kõlab kogu aeg muusika. Kas see on Aleksei looming?
«Ikka. Võõraid lugusid ma ei tee. Varem, kui polnud oskusi ja nõudmisi enda suhtes, võis mõni lugu valmida paari päevaga. Aga nüüd kulub nädalaid või kuid,» ütleb ta.
Süsteemist väljas
Aleksei tunnistab, et kooliaja lõpp oli talle suur löök. «Olin üsna masendunud, tundsin, et mind on süsteemist välja heidetud. Olen nagu robot või masin, mulle meeldib süsteem.» Siis läks poisil ka tervis kehvaks, ta põdes südamelihasepõletikku.
«Eelmisel aastal oli suur kriis, mulle ei meeldi kodus istuda. Sõber Veronika, peaaegu pime tüdruk, kutsus mind Maarja tugikeskusesse. Seal aidati mind palju,» tõdeb Aleksei. Tal oli jälle koht, kus iga päev käia.
Aleksei ütleb, et tal pole kombeks unistada. «See on tühi tegevus, mis ei pruugi kuhugi viia. Muidugi olen mõelnud oma stuudiost, iseseisvusest, elukaaslasest. Elan vanematega koos ja korter pole kuigi suur.»
Alekseile meeldib jalutada, paraku ei saa ta väljas üksi liikuda. Jõulud ja aastavahetuse tahab noormees veeta alati kodust väljas. Tal on häid sõpru, näiteks hea haldjas, kellele ta on kirjutanud kauni muusikapala.
Kas Aleksei on olnud armunud? «Ma ei tea, imelikke asju on olnud, aga kas see on just armumine...» kahtleb ta.
Kas pimedal tekib hääle põhjal pilt inimesest, kellega ta suhtleb? «Ei, tekivad seosed, mitte pildid. Kui on tuttav inimene, küsin, kas võin vaadata, milline on sinu nägu.» Aleksei arvates võib inimene olla ilus nii hääle kui nime poolest.
Sageli tahavad nägijad teada, kas pime näeb und. «Muidugi näen, uni on ajutegevuse tulemus. Värve ei ole, nagu päriseluski, aga on dialoogid, sündmused. Värvi on sünnist saati pimedale sama kasutu kirjeldada kui hakata kurdile selgeks tegema, mis vahe on torupillil ja flöödil,» ütleb ta.
Lapsena tundis poiss värvide vastu rohkem huvi. Näiteks küsis emalt: kas võib olla, et punane on nagu kitarrisoolo? Ema ei osanud selle peale midagi kosta. Ka riietust kipub ema pojale valima värvi järgi, aga Alekseile peab eelkõige materjal meeldima.
Kuigi Aleksei on pärit vene perest, kinnitab ta, et on isegi mõtlema hakanud eesti keeles. «Minu vanavanaema oli eestlanna, ta küüditati koos perega Venemaale,» seletab ta.
Vaikuse ja müra vahepeal
Vaikus Alekseile ei meeldi, müra samuti mitte. «Pimedad bändikaaslased käivad küll vahel Metsatöllu kontserdil ja karjuvad seal hääled kähedaks. Minu jaoks on seal muusika liiga vali.» Aastavahetuseaegne kära aga Alekseile meeldib. Noorele mehele meeldib ka tuli, selle soojus ja prõksumine. Tore on sauna kütta ja lõket teha.
Aleksei askeldab kogu vestluse ajal oma pillide taga, mängib ühte muusikapala rokina, reggae-võtmes või hoopis kirikliku palana. Ja kõik kõlab loomulikuna! «Muusika on vahel nagu meditatsioon, looja justkui kaob sinna sisse ära,» teab Aleksei.
Kunagi mõtles ta saata demo ka Raadio 2-le. «Aga olen ikka pigem omaette nokitseja, kellele on tähtis eelkõige kõlaline saavutus. Ma ei oska promo teha,» ütleb ta.
Kas Aleksei on vahel maailma peale pahane, sest ei näe? «Ei!» vastab noormees kindlalt. «Olen nii harjunud, sest ei näe sünnist saadik. Aga ma pole rahul, et ei oska orienteeruda.» Aleksei ütleb, et peab ennast pigem õnnelikuks inimeseks. «Ma ei saa pidada end õnnetuks, kui saan tegelda alaga, mis mulle väga meeldib.»
Hüvasti jätab Aleksei tugeva-tugeva käepigistuse ja kallistusega. Õigupoolest kompab ta lahkumiseks ulatatud kätt hoolega. Küllap vaatab Aleksei külalisele silma, aga omal kombel.