Ühiskonna ootused presidendi institutsioonile ja reaalsus ehk põhiseadusega presidendile antav võim ei lähe päris hästi kokku, leiab Tallinna Ülikooli politoloog Tõnis Saarts.
Saarts: ootused presidendile ja tegelikkus ei kattu
«Presidendi roll on sümboolses mõõtmes Eesti inimeste jaoks olulisem kui see, mis on seadustes kirjas. See võib tuleneda varasematest ajalookogemustest ja asjaolust, et taasiseseisvunud Eesti presidendid ongi tihti nii sise- kui välispoliitikas üsna kaalukat rolli mänginud ning see on kujundanud ka kõrgendatud ootusi,» märkis Saarts Postimees.ee’le.
Välispoliitiliselt head presidendid
Postimehe tellitud ja Turu-uuringute ASi läbi viidud uuringust selgus, et 33 protsenti vastanutest sooviks presidendi volitusi välispoliitikas suurendada, riigikaitse alal oleksid volituste suurendamise poolt 24 protsenti vastanutest.
Saartsi hinnangul tuleneb inimeste tahe presidendi välispoliitilist võimu suurendada sellest, et seni on Eestil olnud välispoliitiliselt väga aktiivsed presidendid. Ta tõdes, et üldiselt ongi väikeriigi presidendi roll välispoliitikas tihti suurem isegi siis, kui tegemist on parlamentaarse riigiga.
Saarts nentis, et presidendivalimiste kampaania on Eestis alati olnud üks aasta tähtsündmusi. «Meil on ju olnud lausa juhtumeid, kus inimesed tulevad tänavatele, et toetada üht või teist kandidaati. Ma arvan, et parlamentaarses riigis, kus presidendi roll on põhiseaduslikult väga tagasihoidlik, on see pigem anomaalia, mis näitabki, et rahva ootused ja arusaam presidendivõimust ning presidendi tegelikud võimupiirid ei lähe kokku,» osutas ta.
Otsevalimises konsensus puudub
Postimehe tellitud uuringu kohaselt sooviks 70 protsenti vastanutest presidenti otse valida. Saarts ütles, et kui presidenti saaks otse valida, suurendaks see nii või teisiti presidendi võimu. Selline muutus viiks aga tasakaalust välja tänaseks välja kujunenud võimutasakaalude süsteemi: «Poliitikud pelgavad seda, et koos otsevalimise sisseviimisega tuleks ühtlasi muuta põhiseadust. Selles küsimuses on erakondadel ja poliitikutel väga raske leida konsensust, et milliseid võimuvolitusi peaks presidendi institutsioonile sel juhul juurde andma. See ei ole väike kosmeetiline parandus, vaid põhimõtteline muutus, kui me läheme otsevalimiste peale.»
Praegu on presidendi institutsiooni Saartsi meelest usaldatud juba seetõttu, et president omab tugevat sümboolset kaalu, kuid sisulisse poliitikategemisse ta otseselt ei sekku: «Kui meil oleks tugeva presidendivõimuga pool-presidentaalne valitsemissüsteem nagu Prantsusmaal ja president tegeleks näiteks pensioniea tõstmise küsimustega ja annaks välja tööturgu reguleerivaid seadusi, siis võime küsida, kas Eesti presidendi populaarsus oleks sel juhul nii suur kui ta praegu on. Võimuvolituste suurendamine võib pikemas perspektiivis õõnestada presidendi institutsiooni usaldusväärsust.»