Tere, Herman. Pole sind juba üle aasta näinud, aga loodetavasti oled hoolimata vintsutustele ikka tervise juures. Ja Heete ka.
Kiri reeturile
27. september 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma tean, et politsei ei priiska, aga eks mõned majja tellitud ajalehed jõuavad vahel ka arestikambrite asukateni. Või siis toob advokaat sulle midagi lugeda. Kuna ma sulle helistada ja kirjutada ei saa, kasutan leheveergu. Eks sul on kunagi hiljem aega vangimajast vastu kirjutada küll. Ning kas ma seda vastust siis enam tahangi.
Aga miks ma üldse kirjutan? Eks ikka seepärast, et esmaspäeval juhtus midagi, mis muutis nii minu kui ka paljude teiste sinu tuttavate ja sõprade maailma tundmatuseni. Ja mitte ainult sinu sõprade, vaid ka nende oma, kes polnud sinust kunagi midagi kuulnudki. See oli šokk.
Enneolematult räige on süüdistus, mis heideti prokuratuuri teates nii kergelt õhku, nagu loetaks ette tavaliste moosivaraste nimekirja. Kuulasin tööle sõites raadiost uudiseid ja pidin ikka mitu korda silmi pilgutama, et ega ma und ei näe. Aga kahjuks ei.
Uudis endise politseijuhi ja riigisaladuse hoidja Herman Simmi kinnipidamisest, vähe sellest, ka hea inimese Heete Simmi trellide taha pistmisest, oli tõde.
Nüüd on sellest juba üle 15 aasta, kui me sinu ja Heetega tuttavaks saime. See oli aeg, mil politseireporteri hommik algas «korjelennuga» mööda politseimaju. Hiljem läksin sinu kutsel juba tööle politseiametisse.
Olid ajad. Mida me kõike läbi ei elanud – erioperatsioonid vanglates, öised reidid, mille ajal tuli vahel ka püstolitoru ees seista. Töökaaslaste hukkumine. Vene vägede ning tuumavarraste väljaviimine Paldiskist.
Kõik, kes me sel ajal töötasime – olgu siis ajakirjaniku, pressiesindaja, kordniku või prefektina –, tegime seda hingega. Me võitlesime kurjusega, ehitasime oma riiki, ja tundus, et kõik oli hea ning ilus on veel ees.
Ja vahel sai nalja ka. Mäletad, kuidas Ämari lennuvälja maandumisrada ükskord kottpimedas meie auto ees ootamatult otsa sai, kui me sinu vana VAZi välja vahetanud uut ameti-Opelit katsetasime? Me saime pidama!
Aeg-ajalt tuleb meil kõigil kelleski pettuda. Sileda näolapi ja viisaka olemise taha alati ei näe. Isegi aastakümnete jooksul. Tagantjärele targutajad ütlevad muidugi, et nemad teadsid-kahtlustasid juba ammu, hoiatasid, aga näe – ei kuulatud. Aga jätame nad kõrvale.
Neile jääb kahjurõõm, sõpradele-töökaaslastele aga ahastus. Miks ma kirjutasin su kohta reetur? Kohtuotsust ju pole. Aga seepärast, et ainuüksi sinu vastu püstitatud räigete kahtlustuste olemasoluga reetsid sa nii sõbrad kui töökaaslased – kõik, kes on kogu vabariigi taastamise aja sinu peale lootnud, kellega koos oled töötanud, keda innustanud ning toetanud.
Ja kui osutub tõeks venelastele töötamise fakt, siis pole vahet, mis nendel paberitel oli. Me ehitasime koos oma riiki ja politseid. Ja sina oled osa sellest tööst lõhkunud. Ja mitte ainult oma osa – sa oled ka suure osa meie ehitatust maha lükanud.
Õnneks on meie kõigi ühine müür juba nii tugev, et sinu lammutatu ei määra riigi jaoks enam nii palju, kui see oleks olnud 15 aastat tagasi.