Punnvõrrid kihutavad Rakveres võidu

Punnvõrride kestvussõit Rakvere linnas 2015. aastal. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Punnvõrrisõit on kõige kõige kättesaadavam ja loomingulisem mootorispordiala, mis ei küsi ei vanust ega sugu.

Ajal, mil suvi vägisi võimust võtab ja inimesed valmistuvad hulgakaupa jõude lebama, koguneb Eesti tehnikaspordi tõeline avangard Rakvere külje alla Mädapeale. Just seal peetakse 11. juunil Punnvõrride Kestussõidu Karikavõistluste (ehk PunKK) järjekordne etapp. Seekord on võistluse pikkuseks viis tundi.

Jaa, kulla rahvas, punnvõrridega sõidetakse võidu, ja kuidas veel. Eesti esimene motoriseeritud ööpäevasõit peeti justnimelt punnvõrridel. Ehkki NSV Liidu ajast pärit 45-kuubikulised „abimootoriga jalgrattad“ (nõnda neid omal ajal ametlikult kutsuti) ei hiilga just töökindlusega, jõudis 56st startinust toona finišisse 55 ning võitjad läbisid ööpäevaga üle tuhande kilomeetri. Umbes sama palju maad on Tallinnast Moskvasse.

Spordiala nimega «Punnvõrride kestussõit» sündis 2010. aastal Rakvere valla Levala külas, kui kohalike entusiastide eestvedamisel peeti 13 punnvõrri osavõtul esimene kolmetunnine võistlus. Edasi hakkas ala populaarsus lumepallina kasvama. Tänaseks on harrastajaid sadades, lisaks motospordi tavalisele külgetõmbele paelub neid ka nostalgiahõnguline tehnika.

Kõikvõimalikud ootamatused on garanteeritud, kuid nende ületamine on just see sool ja pipar, mis alale õige maitse annab. Kestvussõit punnvõrridel arendab paratamatult tehnilist taipu, sest rohkelt remontida saab nii enne starti garaažis kui ka vahetult võistlusrajal. Pole teada, kuidas on teiste masinatega, aga punnvõrril on kindlasti hing – kui ta ikka solvub, ei käivitu isegi korras pill, aga kui on õnnelik, sõidab kasvõi palja õhuga.

Punnvõrrisõit ei tunne piire, osavõtjate hulgas on mehi ja naisi, noori ja vanu, tarku ja tobedaid, ilusaid ja koledaid. Ei tunne ka riigipiire, sest sõitma on tuldud Saksamaalt ja Soomest, Hollandist ja Lätist. Alati peetakse au sees meeleolu loovat stiilset riietust ja välimust.

Füüsiliselt pole punnvõrrisõit raske, sest sõiduki mootor arendab vaid umbes 1,2 hobujõudu ehk 900 vatti – sama palju kui näiteks föön või teekann. Seetõttu nõuab – ja arendab! – kestussõit rohkem vaimu ja vastupidavust kui toorest jõudu. Praktiliselt vedrudeta masin raputab käima iga viimase kui liigese ning võdistab läbi kõik tarbetud lisakilod. Kui väsib ratsu, pannakse proovile ratsuri «hobujõud» ja meelekindlus. Kuna kihutamine on see, kui sõidetakse gaas põhjas, siis tundide viisi kihutamisest saabki rääkida vaid punnvõrride puhul.

Tahad ise ka punnvõrriga kihutada? Pole probleemi! Tänavuse PunKK-hooaja kõrgpunkt saabub 5.-6. augustil, mil Kuusalus peetakse järjekordne 24-tunnine võidusõit. Osalemiseks on vaja punnvõrri, 2-4 liikmelist meeskonda ning remondikomplekti. Kui endal oskused-teadmised puuduvad, on korraldajad ja tegijad alati valmis nõu andma ja kontakte jagama. Alginfot leiab internetist aadressil www.punnvorr.ee