/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi poliitikateadlase Tõnis Saartsi hinnangul on Reformierakonna juhivahetuse valguses peamine küsimus see, kuidas Kristen Michal ja tema nn leer kaotuse vastu võtavad – kas nad lepivad sellega või hakkavad siseopositsionääridena uuele juhile vastu töötama.
Saarts tunnistas, et veel enne eilset oleks Pevkuri ülekaalukas võit Michali ees tema jaoks suureks üllatuseks olnud. Ta osutas ka teistele poliitikavaatlejatele ja –analüütikutele, kes ennustasid vähemalt nädal tagasi võitu pigem Michalile.
Ent eilsel üldkogul vajus Saartsi hinnangul kaalukauss selgelt Pevkuri poole. «Minu jaoks oli üldkogul peetud Michali kõne esimene selge märk sellest, et edukam võib olla hoopis Pevkur. See ei olnud kindlasti tulevase esimehe kõne,» ütles politoloog Postimehele.
Ta tõi välja, et Michali kõne oli suuresti üles ehitatud Pevkuri ja tema meeskonna kampaaniastiili ründamisele. «Ta nimetas seda räpaseks ja kiitis seejuures ennast. Tulevase esimehe kõnest oleks eeldanud riigimehelikkust, visioonikust ja suuremeelsust. See oli üsna kuri ja ennastupitav kõne.»
Saartsi hinnangul näis Michali kõne tulevat aga hoopis sellise inimese suust, kes aimas kaotust ette ja üritas vastast jõuliselt rünnates veel mängulauda kuidagi enda kasuks pöörata.
Ent Pevkuri võit ei kujunenud kindlasti õhtu ainsaks naelaks. Teine märkimisväärne hetk oli kindlasti see, kui juhatuse valimistel said kõige enam hääli parteis pigem mässajate kuvandi külge saanud Siim Kallas ja Kaja Kallas.
«Pevkuri valimisega erakonna esimeheks saatis kaalukas osa Reformierakonna liikmetest partei endisele juhttuumikule ja tagatoale selge sõnumi, et te olete ebaõnnestunud, puhake nüüd jalga ja laske teistel tegutseda,» rääkis Saarts, kelle hinnangul oli see selge umbusaldusavaldus partei senistele juhtidele.
«Kaja ja Siim Kallase suur edu juhatuse valimisel oli veel omakorda kinnitus sellele sõnumile. Sest meenutagem, tegemist on ju endiste siseopositsionääridega,» sõnas Saarts. Nende mäekõrgune edu teiste ees näitab politoloogi hinnangul selgelt, et rahulolematus erakonna senise juhtimisega on olnud väga suur.
Kuna Michali kampaania sõnum oli pigem selles, et suurt muutust ei tule, vaid tulevad väikesed kohendamised, saatiski Saartsi hinnangul edu just Pevkurit. «Tundus, et enamusele erakonnast ei läinud peale Michalisõnumid, et tegelikult on kõik hästi, muudatusi pole vaja teha ja valitsuse kukkumine oli teiste, mitte meie enda süü.»
Kas Pevkur esimehena ning Kaja ja Siim Kallas juhtfiguuridena annavad erakonnale ka uue näo? «Mingil määral hakkab see erakonna kuvandit kindlasti mõjutama. Kuid see oleneb sellest, kui edukalt õnnestub Pevkuril end erakonnas kehtestada,» sõnas Saarts.
Tema meelest on peamine küsimus selles, kuidas Michali nn leer ja endine tagatuba seda kaotust vastu võtavad. «Kas nad lepivad lüüasaamisega või nad teevad ise uue siseopositsiooni ja hakkavad uutele juhtidele vastu töötama,» leidis Saarts.
«Michal ütles kampaania käigus korduvalt, et olenemata sellest, kes võidab või kaotab, ikka minnakse edasi ühtse meeskonnana. Nüüd on tõehetk käes ja saab näha, kas tegemist oli lihtsalt poliitiliselt korrektse jutuga, või tõesti suudetakse, kibestumist kõrvale jättes, ühtselt edasi minna,» märkis politoloog.
«Järgmine aasta saab olema Reformierakonna jaoks otsustav. Uue juhi esimene proovikivi on kohalikud valimised: kui need ebaõnnestuvad, võivad sisepinged erakonnas taas tugevamalt lahvatada,» prognoosis Saarts.
Tema hinnangul mängib Pevkuri kasuks see, et võit oli ülekaalukas, mis peaks uue juhi positsiooni kindlustama. Teise plussina tõi Saarts välja selle, et Pevkuri näol on tegemist diplomaatilise ja kaasava juhiga, mistõttu ei taha ta end ilmselt suurtesse vastasseisudesse mässida.
Omaette küsimus on politoloogi hinnangul see, kas senine erakonna peasekretär Reimo Nebokat jätkab samal kohal. «Reimo Nebokat oli ju see, kes alles kolm kuud tagasi nimetas Siim Kallast kremlimeelseks kibestunud poliitikuks,» meenutas Saarts.