Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Radari» video: põgenikelaagris käinud fotograaf: üks õpilastest joonistas mulle kolm hauda ja kirjutas peale õde, vend, ema

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Anrike Piel on 23-aastane moefotograaf, kelle looming on ilmunud mainekates ajakirjades. Vaid 20-aastasena sai Anrike enda tehtud pildi ajakirja Design Scene esikaanele. Ühtlasi on Anrike olnud vabatahtlikuna Liibanonis Süüria põgenikelaagris.

Tuntud sisekujundaja Aet Pieli tütar avastas pildistamise juba kaheksa-aastaselt ning tänaseks on ta end täiendanud muuhulgas ka Ameerikas, kus ta on assisteerinud mitmeid fotograafe.

Üks, kelle juures ta assistendiks oli, on tuntud fotograaf Alexi Lubomirski, kes on pildistanud selliseid kuulsusi nagu näitleja Renee Zellweger ning modell Rosie Huntington-Whiteley. Assisteerimist peab Anrike selles valdkonnas enda jaoks äärmiselt oluliseks kogemuseks.

«Mida see kõige rohkem õpetas, on see, et ma saan ka seal olla, see ei ole üldse nii keeruline. Ma pean lihtsalt vaeva nägema, et ma saaksin seal tööd teha,» ütleb Anrike Piel.

«Ta on lihtsalt läinud selle pealehakkamisega ja selle entusiasmi ja sihikindlusega,» räägib stilist ja jumestaja Liisa-Chrislin Saleh.

«Maalt tulemine ei tähenda, et sinna kõrgemale poole ei saa pürgida,» kinnitab Anrike.

23-aastast fotograafi vaadates ei oskaks aga arvatagi, et alles kahe kuu eest oli ta vabatahtlikuks Liibanonis Süüria põgenikelaagris. Juuksur Sandra Ashilevi, kes on Anrikega palju koostööd teinud, tõdeb, et Anrike otsus sinna minna ei tulnud talle üllatusena.

Vabatahtlikuks Liibanoni​

«Anrike ongi alati siuke väga suure südamega inimene olnud, et see tundus väga loogiline ja väga-väga äge tegu temast,» ütleb Sandra.

Otsus Liibanoni vabatahtlikuks minna sündis Anrikel väga äkki, põhimõtteliselt üleöö.

«Mul korterikaaslane New Yorgist kirjutas, et ta läheb sinna, tule ka. Ja siis ma läksin ka. Ta teadis, et ma olen ainus inimene, kellele ta võib sellist asja kirjutada ja siis ma ütlen talle, et mul on juba eile asjad pakitud,» naerab Anrike.

Organisatsioon, mille kaudu Anrike Liibanoni läks, kannab nime SB Overseas. Et pildid saaksid omanäolised ja huvitavad, tegi Anrike üleskutse disaineritele, et nad annetaks oma loomingut, mida sõjapõgenikud pildistamisel kanda saaks. Üleskutsele vastas 27 erinevat disainerit.

«Väga palju oli Eestist disainereid, kes saatsid, näiteks EKA tudengid Mariliis Niine, Jane Kivistik. Ja siis saadeti riideid Hispaaniast, Belgiast, Londonist, Prantsusmaalt,» räägib Anrike.

Ühe kleidi saatis näiteks ka Lilli Jahilo ning mitmed läksid teele Embassy of Fashioni disaineritelt. Aldo Järvsoo saatis kaks kleiti ja ühe jaki.

«Kuna ma teadsin, et ta tahaks vastandada seda must-valget ja pommitatud maailma ja värve, siis ma panin ikka üsna värvilised asjad kaasa. See oli minu meelest üks, aga siis oli selja pealt tikandiga. Ma just mõtlesin, et öösel hea ümber võtta. Ja siis läks kindlasti üks kollane volangikas, võib olla läks teine veel ka. Mitte just kõige praktilisem asi, aga kindlasti ilus asi. Ja see volangikas oli just seepärast, et ma mõtlesin ka, et ma arvan, et üks kümnendik naistest ei armasta volange, ülejäänud armastavad,» näitab Aldo, mis tema loomingust kaasa läks.

Süüria põgenik 23-aastane Fatima elab Liibanonis põgenikelaagris koos oma abikaasaga. Tema vanemad on endiselt Süürias ning vennad on põgenenud Türki. Ehk abikaasa on ainus pereliige, keda ta näeb.

«Mina ja mu abikaasa soovime Süüriasse naasta ja näha oma peret ja kõiki, kes seal elavad,» tõdeb Fatima.

Oma raskest saatusest hoolimata võttis naine kinni võimalusest Anrikele poseerida ning valis endale selga justnimelt Aldo disainitud rüüsidega kleidi.

Liibanonis Beirutis sai Shatila laagrist kaheks kuuks Anrike kodu ja töökoht. Ta kirjeldab kohta kui pisikest haisvat küla.

«Vägivalda on seal korralikult, hästi pime on. Majadel aknaid ei ole, elektrit üldiselt ei ole ja siuke porine. Need inimesed, 12-liikmelised pered elavad ühes toas, mis on umbes pool sellest toast. Ja talvel läheb seal väga külmaks ka ja siis on ainult linad akende ette panna, nende aukude ette, mis seal seinas on. Need tänavad on nii kitsad enamjaolt, mis seal on. Elektrijuhtmed ja veetorud kõik on koos ühendatud. Taevapoole vaatad, siis seal on ainult juhtmed üleval ja siuke märg ja räpane ja haises. Hingata on seal juba jube keeruline, sest sa hakkad köhima kohe kui sa õue lähed ja nohu tekib ja pea hakkab ringi käima. Sellega harjub muidugi ära. Seal oli ikka päris jälk. Seal on kuskil prügihunnikud ja siis on lambad ja kanad sees, mida nad siis pärast söövad ilmselt ja müüvad tänavatel,» kirjeldab Anrike kohalikke olusid.

Kui räpasus välja jätta, tundsid vabatahtlikud, Anrike nende hulgas, endid hästi ning isegi turvaliselt. Nendesse suhtuti kohapeal äärmiselt lahkelt.

«Saime kogu aeg tasuta kebabe, tasuta kohvi. Keegi ei võtnud meilt raha, sest Allah ütleb, et mida rohkem sa vastu annad, seda rohkem sa tagasi saad. Ja kuna meie oleme seal, et head teha neile ja nende lastele, siis nad ei saa meilt mitte midagi võtta. Siis nad käskisid meil iga päev tulla ja võtta süüa neilt ja kohvi,» meenutab Anrike.

Anrike ülesandeks oli põgenikelaagris teismelistele tüdrukutele inglise keelt õpetada. Esimeses tunnis, mille Anrike andis, palus ta enda klassi tüdrukutel kirjutada või joonistada, milline oli nende elu enne sõda ja milline on praegu.

«Jube kurb on see, et terve klassitäis ingleid, nad on nii armsad tüdrukud… terve klassitäis tüdrukuid joonistab haudasid ja joonistab pisaraid. Üks tüdruk joonistas näiteks pea, siis üks triip oli vahel. Üks oli kurb ja teine oli rõõmus ja siis oli, et seest olen ma õnnetu ja nutan ja väljast olen ma rõõmus. Üks õpilastest joonistas mulle kolm hauda, kuhu siis kirjutas õde, vend, ema. Ja siis joonistas isa, kes seisab kõrval ja nutab. Terves klassis oli inimesi, kes on kaotanud tohutult. Ja seda me pidime õpetajatena alati meeles ka pidama, et isegi kui laps käitub niimoodi, et tahaksid ta nurka saata ja täiesti kohutav, et kuidas saab üks laps selline olla, siis pidime meelde tuletama endale seda, et sellel on põhjus. Need lapsed ei oska alati õigesti käituda, sest see, mida nad on näinud, me ei oska seda isegi võrrelda enda eludega kuidagi,» räägib Anrike.

Shatila põgenikelaagris elab erinevate andmete kohaselt kuni 30 000 põgenikku.

Kõik naised, kes nõustusid osalema Anrike pildistamisel, olid sõjapõgenikud. Anrike meenutab, et naiste piltidele meelitamine võttis aega, kuna Süüria naised on häbelikud.

«Diil oli see, et pool nägu umbes on kaetud, et hoida anonüümsust. Kohe kui see jutuks tuli, siis enamus tüdrukuid oli poolt. Need tüdrukud, nad olid paremad kui mingi modell, kes mul kunagi olnud on. Oskasid õudsalt hästi poseerida ja nad olid nii vaimustusest sellest,» räägib Anrike.

Türdukud jagavad omavahel asju

«Kõik, mis neil on, nad jagavad. kõik mis neil on, on jälle - jumal tänatud, et neil see üldse on. Aga järjekorras oldi küll. Lilli Jahilo kleidile näiteks ja eks kõik need Embassy kleidid on ka väga ekstravagantsed. Enamus stilistika tegid nad ikkagi ise endale. Või siis midagi sallidega. Väga paljud tüdrukud siis tahtsid üldse hijabi peast ära võtta. Ja kaela pidi katma. Nende pered ei oleks õnnelikud, kui neil kaelad paljad oleks,» räägib Anrike.

«Ma tegin tast pilti. Ja tal hakkasid pisarad voolama. Ta ei liigutanud ega mitte midagi ja kohe kui ma lõpetasin, siis ta kukkus mulle sülle ja hakkas nutma. Ma küsisin Fidalt pärast, et mis ta arvaks, mis see oli ja ta vastas, et kui ma pildistan, siis ma kogu aeg ütlen, et sa oled ilus. Ja tema. Alguses, kui ma teda õpetama hakkasin, siis ta kunagi klassi ette ei tulnud ja siis kui me sõpradeks saime, siis ta hakkas alati klassi ees käima ja ta ikka kirjutab, käsi õudsalt väriseb aga ta oli nii uhke, kui ta 18 kirjutas tahvlile,» meenutab Anrike mõnede tüdrukute lugusid.

Aldo Järvsoo on mõnda Anrike tehtud pilti näinud. Muuhulgas on ta näinud ka pilti Fatimast, kes kannab tema loodud kleiti.

«Näha on siis pildi pealt, et tüdrukule, keda siis pildistati, see väga meeldis ja meeldis olla pildil ja meeldis olla meigitud ja meeldis kogu see maailm. Paned ilusa kleidi selga, siis tunned ennast natukene paremini, natukene kellegi teisena. Loomulikult ma saan aru, et sellega midagi ei muuda, et sa lähed tagasi sinna halli maailma, kus sul vanemad on kodukülla jäänud lõksu ja sa ei tea neist mitte midagi. Aga see hetk headust ja ilu natukene ikkagi hoiab ja päästab ajurakke ka nendel inimestel,» on Aldo kindel.

Kuid pildistamisel puutus Anrike kokku ühe ebameeldiva asjaga, milleks ta valmis ei olnud.

«Probleemiks oli tüdrukute enda hügieen. Väga paljudel ei ole kõige lihtsamaid asju nagu näiteks tampoon, või tähendab, tampoone ei tohi nad üldse kasutada, aga sidemeid ei ole. Mõnel tüdrukul olid päevad. Deodoranti või selliseid hügieenitarbeid pole olemas, nad ei saa pesta. Nad pesevad ennast pudelitega. Selliseid probleeme oli rohkem. Või siis tüdrukud, kes peaksid kandma rinnahoidjaid C korvi, kandsid A korvi, sest neil ei ole muud,» räägib Anrike.

Plaan Liibanoni naasta

Anrike plaanib Liibanoni tagasi minna. Ning sel korral on tal kindel visioon, mida ta saavutada tahab.

«Teeme keskuse, kus siis nii naistele kui noortele õpetatakse disaini, kõike, mida neil on vaja, et luua kvaliteetset moodi,» on Anrike kindel, et see aitaks neil paremat sissetulekut saada ja olla rohkem iseseisvad. «Nad tahavad eluga edasi minna, nad on nii tugevad, ma ei näe neid mitte kunagi nutmas. Mina olen see, kes tönnib kogu aeg. Nad kõik naeravad mu üle, et neil on vaja paat ehitada, et nad saaksid koolis käia, sest seal on mingi juga juba.»

Aldo Järvsoo võrdleb Anrike plaani oma vanatädiga, kes Siberisse saadeti, kuid kes sai sinna kaasa võtta õmblusmasina.

«Ma ei taha isegi teada, kuidas ta selle õmblusmasina kaasa haaras ja milline see välja nägi, vaevalt, et see hiiglaslik, tööstuslik. Aga tema sai enda elu üles ehitatud Siberis justnimelt tänu sellele, et tal oli olemas see masin, millega tema sai siis natukene teenida, natuke teha siis enda ja enda pere jaoks elu kergemaks,» meenutab Aldo.

Tagasi üles