Osa Eestis elavatest vene noortest tajub riigi integratsioonipoliitikat survena samastuda eestlastega, mis paneb neid tegelikult hoopis Eestist distantseeruma, selgus Gerli Nimmerfeldti äsja Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritööst, mis uuris identiteedilise integratsiooni mõtestamist ja mõõtmist teise põlvkonna venelaste näitel.
Gerli Nimmerfeldti sõnul näitab ta doktoritöö, et ühtsustunde tekkimise eeldusteks ei ole mitte samastumine erinevate rahvusgruppidega, vaid niinimetatud kohaidentiteet ehk seotuse tunne selle maaga ja kuuluvustunne selle ühiskonda.
«See tähendab, et eri rahvustest inimesi ühendavad pigem ühine elu- ja töökoht, ühised kohustused ja õigused, aga mitte kultuurilistel alustel samastumine,» selgitas Nimmerfeldt.
Seega ei saa tema sõnul ka mõõta identiteedilist integratsiooni selle kaudu, mil määral vene noored end identifitseerivad eestlastena või venelastena, vaid selle kaudu, mil määral nad tunnevad, et on seotud Eestiga, peavad Eestit oma kodumaaks ja tunnevad, et nad on aktsepteeritud osa sellest ühiskonnast.
Töö raames läbi viidud küsitlus Tallinna ja Kohtla-Järve teise põlvkonna vene noorte seas näitas, et tugevat seost Eestiga tunneb neist enam kui pool (54 protsenti).
Nimmerfeldti sõnul mõjutab Eestiga tugeva seose tundmist kõige enam assimilatiivse surve tajumine, teiseks Venemaaga seotuse tundmine.
Assimilatiivse surve tajumiseks nimetatakse seda, kui inimene tunneb, et teda sunnitakse samastuma teise grupiga, muutuma nende sarnasteks, ning samal ajal ei ole tal oma erinevuste säilitamine võimalik, selgitas ta.
«Seega on tugeva seotuse tundmise takistuseks eeskätt see, kui integratsiooni poliitikaid ja enamuse suhtumist tajutakse assimilatiivse survena ehk dialoogis teisega tajutakse, et domineerib «teisega» samastumine «teisest» eristumise võimaluste üle,» selgitas Nimmerfeldt.
«Need, kes tunnetavad assimilatiivset survet riigi poliitikate ja ühiskonna poolt, tunnevad nõrgemat seost Eestiga kui need, kes assimilatiivset survet ei taju,» tõi teadlane välja.
Samuti need, kes tunnevad tugevamat emotsionaalset seost Venemaaga, tunnevad nõrgemat seost Eestiga.
Nimmerfeldt tõi ka esile, et tugev seotuse tundmine Venemaaga ei välista iseenesest tugeva seotuse tundmist Eestiga. «Vene noored võivad tunda samaaegselt seotust nii Eesti kui Venemaaga,» sõnas ta. Küll aga nõrgestub vene noorte seotus Eestiga, kui seotustunne Venemaaga on kujunenud reaktiivse identiteedina ehk assimilatiivse surve tajumise tagajärjel.
«Doktoritöö analüüsitulemuste põhjal võib öelda, et juhul, kui me tahame saavutada ühiskonna tasandil ühtsustunnet, peame mõtlema eeskätt selle üle, miks osa vene noori tajub poliitikaid, mille eesmärgiks on ühiskonnas integratsioonile kaasa aitamine, assimilatiivsena,» märkis Nimmerfeldt.
«Uurimistulemustest selgub, et teine ühtsustunde tekkimist takistav asjaolu on enamuse tõrjuv suhtumine. Ja kui ühelt poolt tajutakse assimilatiivset survet, teiselt poolt aga tajutakse enamuse tõrjumist, siis ei ole üllatav, et tulemuseks on reaktiivne identiteet, mis väljendub enese distantseerimises Eestist,» tõdes värske doktor.
Keeleoskus kaudselt seotud
Doktoritöö tõi ka esile, et eesti keele oskus on Eestimaaga seotuse tunnetamise ja Eesti ühiskonda kuuluvustundega pigem kaudselt seotud. «Eesti keele vähene oskus iseenesest ei ole takistuseks Eestiga seotuse tundmisel, aga parema eesti keele oskusega vene noored saavad jälgida meediat ja olla kursis sellega, mis ühiskonnas toimub, ning omavad ka rohkem kontakte ja sõprussuhteid eestlastega. Seeläbi tunnevad nad end ka enam osana sellest ühiskonnast. Samas eesti keele oskus ja assimilatiivse surve tajumine omavahel seotud ei ole,» lisas Nimmerfeldt.
Doktoritöö raames küsitleti Tallinnas ja Kohtla-Järvel elavaid teise põlvkonna Eesti venelasi, kellel on vähemalt üks vanematest sündinud väljaspool Eestit. Valimis oli kokku 512 noort venelast.