Mait Klaassen: maaülikoolis ei poolda ühinemist keegi

Maaülikooli rektor Mait Klaassen märgib, et maaülikool on spetsialiseerunud valdkondadele, millega teised kõrgkoolid ei tegele ja väärib seetõttu päris kindlasti iseseisvust. Foto: Mihkel Maripuu

Maaülikooli rektor Mait Klaassen kaitseb oma kooli iseseisvust, kritiseerib Tartu Ülikooli rektori Alar Karise ambitsioone ja räägib, miks pole mõtet ühineda Tartu Ülikooliga.

Tartu Ülikool on teinud maaülikoolile ühinemisettepaneku. Milline on hetkeseis?

Läbirääkimised pole kunagi kuhugi jõudnud, aga teema on üleval küll.

Teie olete ühinemise vastu?

Mina olen päris kindlasti ühinemise vastu. Ma pole saanud aru ühinemise positiivsest programmist – mis on sellest kasu ühiskonnale? Kui selle taga seisaks Eesti riigi areng ja see mulle ära tõestataks, siis ma võib-olla hakkaks ka mõtlema.

Milline on aga ühiskondlik kasu praegu, kui need kaks kooli on eraldi?

Maaülikool eristub väga selgelt Tartu Ülikoolist. Meil on suund maapiirkondade jätkusuutlikkuse, looduse säilimise, eesti rahva toitmise ja katmise peale. Sellega Tartu Ülikool praktiliselt ei tegele.

Samas, Soomes ei ole eraldi põllumajandus- või maaülikooli, kuigi Soome on ju ka suur metsanduse ja põllumajandusmaa. Ja Soome saab kenasti hakkama.

See on nende riigikord ja ma ei tahaks ette öelda, kuidas peab Soome oma haridussüsteemi üles ehitama. Neil on päris hea süsteem, olen ka ise töötanud aasta Helsingi veterinaarmeditsiini ülikoolis. Toona oli see eraldi, nüüdseks on viidud Helsingi ülikooli koosseisu. Ega asjaajamine sellest kergemaks läinud, pigem ikka kohmakamaks.

Mis te arvate, miks Tartu Ülikool tahab kahe ülikooli ühinemist?

Tartu Ülikooli kohta ma ei oska midagi öelda. Üle-eelmisel nädal arutasime seda ka laiemas ringis maaülikooli rahvaga. Ligikaudu 200 inimest, meie töötajad, õppejõud, teadlased.

Oli rahvas poolt või vastu?

Polnud ühtegi inimest, kes oleks poolt. Ühinemisideele ollakse päris kindlasti vastu, keegi aga pole koostöö vastu.

Tartu Ülikooli rektor Alar Karis on ühinemise kasu kohta toonud mitmeid näiteid, kuidas praegu toimub absurdne raiskav dubleerimine. Näiteks ehitavad Tartu Ülikool ja maaülikool mõlemad endale uued keemialaboratooriumid.

See on pehmelt öeldes väga halb näide. Meie tõime oma laboratooriumi 700 m² pealt praktiliselt 200 m² peale. Meil läks asi igal juhul ökonoomseks, ma ei tea, kuidas on Tartu Ülikooliga, neil võib-olla nii ökonoomne ei ole.

Maaülikooli eellane Eesti Põllumajanduse Akadeemia loodi omal ajal eraldi asutusena Nõukogude Liidu hiiglasliku intensiivpõllumajanduse teenindamiseks. Nii Eestiski, paarkümmend aastat tagasi töötas siin 20 protsenti tööealisest elanikkonnast põllumajanduses, nüüd aga ainult kaks protsenti. Olukord on muutunud…

Mind see kaks protsenti ei häiri. Maaülikooli lõpetajaid ei kohta ju ainult põllumajanduses, vaid paljudes eluvaldkondades. Ma pean teie kurvastuseks ütlema, et sada protsenti inimestest sööb iga päev ja sada protsenti inimestest on iga päev kokkupuutes keskkonnaga. Need ongi meie vastutusvaldkonnad: toit, toidutootmine, keskkond, metsandus.

Ma saan sellest väga hästi aru, aga praegu räägime Eesti kõrgharidusest ja sellest, kas siin on dubleerimist ja killustatust…

Dubleerimist kindlasti on teatud kohtades…

Mida te ütlete tehnikaülikooli rektor Andres Keevalliku hiljutise kriitika kohta, et tehnikaülikool õpetab ehitamist ja maaülikool õpetab omakorda maaehitust, et selline ehitusvaldkondade eristamine on jama…

Maaehituse kohta ütlen väga lihtsalt, et meil on ka praegu teatud õrn tööjaotus. Meie ehitus on ühelt poolt rohkem suunatud maapiirkondade ehituslahenduste peale ja teisalt Eesti kohalike materjalide kasutamisele. See on siis puit, muud looduslikud materjalid.

Aga kas ehitus pole lõpuks ikkagi ehitus? Pole olemas mingit maaehitust ja linnaehitust, nagu pole olemas ka energeetikat ja maaenergeetikat…

Teatud mõttes võib see õige olla. Aga kui räägime sellest, kas dubleerimine võib olla mõttekas või mitte, siis ma ei näe dubleerimises väga suurt ohtu, kui meil on igaühel olemas oma erisused. Oht tuleb siis, kui teeme täpselt samu asju, mida tehakse teistes ülikoolides, selliseid õppekavasid on ülikoolides päris palju. Maaülikool iseenesest väga palju ei dubleeri.

Tehnikaülikool on teile ette heitnud, et kui nemad tulid Tartusse, siis maaülikool lõi kohe vastukaaluks – vaat et kiusu pärast – kohe oma tehnikakolledži.

Mina ütlen selle peale, et kui tehnikaülikool Tartusse tuli, avasid nad kohe maastikuarhitektuuri eriala, mida meiegi õpetame. Mis asi see siis on? Kuidas me seda nimetame? Samasse linna tehakse sama asi kõrvale.

Kui ma kuulan seda juttu – nii teie kui ka teiste rektorite toodud näiteid, kuidas ülikoolid ehitavad üksteise kõrvale sarnast infrastruktuuri, kuidas kohe kui üks midagi teeb, teeb teine vastu, kuidas kopeeritakse õppekavasid –, siis tundub see mulle kõrvaltvaatajana tobe.

Ongi tobe…

Aga millest selline susimine ja kisklemine?

Maaülikool pole kedagi kunagi rünnanud ja ei tahagi kedagi rünnata. Oleme arendanud oma valdkondi ja püüdnud teha koostööd. Meil on nii Tartu Ülikooli kui ka tehnikaülikooliga koos kaks doktorikooli.

Alar Karise ja Andres Keevalliku sõnul ei ole praegune koostöö tase rahuldav, see ei toimi piisavalt. Teie ja ka Tallinna ülikooli rektor Tiit Land jälle räägite, kui toredat koostööd tehakse. Millest sellised kardinaalselt erinevad arusaamad?

Arusaamine koostööst on tõepoolest erinev. Koostööd ei saa tegema sundida ja kui inimesed on korra kõrvetada saanud, muutuvad nad ettevaatlikuks.

Kas maaülikool on kõrvetada saanud?

Kõige ehedam näide on Euroopa raha eest kalanduse nõuandekeskuse loomine. Seal oli kaks konkureerivat ettepanekut maaülikooli ja Tartu Ülikooli poolt. Istusime maha ja leppisime kokku, et teeme konsortsiumilepingu alusel ja oleme kõik nõukogus osanikud.

Ja nüüd, kui valmis koduleht, on seal kirjas «Tartu ülikooli kalandusnõuande keskus», teistest osapooltest pole sõnagi. Ma ei pea seda normaal­seks. Ja näiteid võiks tuua teisigi.

Miks rektorid omavahel niimoodi jagelevad?

Mina olen vale inimene, kellelt seda küsida. Minu kodune kasvatus on selline, et hoida oma asjad korras. See küsimus pole minule suunatud.

Ma loen sellest vastusest välja kriitikat Tartu Ülikooli suunas.

See on teil päris õige arusaam.

Kas asi on ka selles, et kuigi räägitakse kahe ülikooli ühinemisest, on tegelikult ikkagi nii, et Tartu Ülikool võtaks maaülikooli üle. Nimeks jääks ju Tartu Ülikool…

Seda kindlasti. Maaülikool peab oma identiteeti samuti väga tähtsaks.

Alar Karis on toonud näiteks, et maaülikoolis õpetatakse filosoofiat, keeli, matemaatikat, aga mis mõte on neid alasid seal hoida, kui nende alade teadust tehakse hoopiski Tartu Ülikoolis.

Tahaks kõiki endale võtta, eks ole. On ka selline kasvatusmeetod, aga mind on õpetatud teistmoodi. Ma väidan, et kui ühel erialal pole oma oskuskeelt, siis on ka see kultuuri hääbumine. Meie keeltekeskus toetab oskuskeelt ja õpetab ka keeli. Meil pole võetud ühtegi õppejõudu rohkem, kui meil on vaja nende tundide täitmiseks.

Mida tuleks kõrghariduses muuta? Või on äkki nii, et tõesti on kõik paigas, ülikoole on nii palju nagu on, õppekavasid on nii palju nagu on…

Päris kindlasti on siin mitmeid nõusolekukohti, kuid see põld vajaks tõesti tibake harimist.
Siin on õppekavasid sadades, piltlikult öeldes sama palju kui Ameerika Ühendriikides. Seda on muidugi liiga palju, sest meil on piiratud arv teadlasi ja õppejõude.

Kõrghariduse institut­sionaal­­se poole pealt – meil on praegu kümneid kõrgkoole. See arv on liiga suur. Ma arvan, et see korrastub mõne aastaga.

Aga võin tuua teise näite. Kui tegime aastal 1999 esimesed kutsehariduskeskused, siis oli 90 kutseõppeasutust, nüüd on neid 30. Gümnaasiume on aga endiselt üle 200.

Te viitate pigem sellele, et meil on liiga palju gümnaasiume?

Neid on väga palju. Jah, gümnaasiumide osas tuleb midagi ette võtta.

3mõtet

•    Meil on praegu kümneid kõrgkoole, see arv on liiga suur.

•    Oht tuleb siis, kui teeme täpselt samu asju, mida tehakse teistes ülikoolides.

•    Ühinemisideele ollakse päris kindlasti vastu, keegi pole aga koostöö vastu.