Raadio 2 saates «Olukorrast riigis» arutlesid saatejuhid, et miks pole Liibanonis pantvangi võetud mehed veel kordagi öelnud, et igale poole ei maksa uisapäisa minna.
«Olukorrast riigis»: vabastatud ratturid peaks vabandama
24. juuli 2011, 14:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See on päris kummaline ja seletan seda ainult pääsemise suure rõõmuga, sest inimesed, kes oma ettevaatamatu käitumisega tekitasid päris suuri probleeme paljudele riigiasutustele ja tekitasid meile kulusid, mida alles kokku lüüakse, peaks tunnistama, et nad tegid midagi valesti,» sõnas Kalle Muuli. «Et hüppasime vette, kus poleks tohtinud ujuda ja seetõttu läksid asjad halvasti.»
Muulile tundus, et tänaseks on ratturite puhul tegemist lausa rahvuskangelastega, kes läksidki missioonile ja sooritasid kangelasliku ürituse ning kõik peaks seda rõõmuga tervitama.
«Me peaks siit midagi õppima ka ja see peaks olema, et inimene vastutab ja mõtleb, enne, kui tegema hakkab,» sõnas ta.
Muuli väitel ilmus Postimehes paljurännanud Hannes Hanso artikkel, mida Muuli pidas absurdseks, sest Hanso võrdles seal USA ja Liibanoni inimröövide arve.
«Loomulikult on USAs kohti, kus ei tasu öösel ringi luusida,» sõnas Muuli. «Ma ütleks ka, et ära käi öösel Koplis, kuid Pirital ja Nõmmel võid üritada. Kõikjal võib juhtuda kuritegusid, kuid normaalne ohutunne on kadunud – igal pool peab olema silt. Loll muidu ei saa aru.»
Muuli sõnul oli Bekaa oru puhul aga silt olemas, sest ohtlikkus oli kirjas välisministeeriumi kodulehel või on sildistatud terve maailma silmis ohtliku paigana.
«Võiks vabandust paluda ja kahetsust tunda,» lõpetas Muuli.
Ka Anvar Samost toonitas, et Bekaa oru ja Soome pantvangidraamade võrdlemine on anekdootlik.