Kaheksa aastat Norras ja neist kolm viimast aastat Oslos elanud eestlase Kristin Kähriku sõnul ei ole Norras pärast jõletut veretööd võimust võtnud kättemaksujanu, vaid inimesed annavad endale aru, et parimad relvad vägivalla vastu võitlemiseks on solidaarsus, tolerantsus ja avatus. Postimees.ee avaldab naise mõtted muutmata kujul.
Oslo tänavaid kaunistavad närbunud roosid. Need, mis pärast esmaspäevast roositseremooniat rahvas endast maha jättis, mälestades ohvreid reedeses tragöödias ja avaldades kaastunnet neile, kes leinasid oma lähedasi.
Terve Oslo leinas, terve Norra leinas. Minutine vaikus esmaspäeval üle terve maa pani keskpäeval seisma jalakäijad, bussid ja trammid sumisevail Oslo tänavail. Selle väikse minuti jooksul olid kogu Norra rahva mõtted nendega, kes olid kaotanud oma elud selles mõttetus kuriteos.
Ka mina, Oslos elav eestlane, langetasin pea ja ühinesin Norra rahvaga. Sellises situatsioonis pole vahet, mis rahvusest oleme, langenud on meie õed ja vennad. Leinab norrakas, leinab eestlane, leinab somaallane. Ja mitte ainult siin Oslos, ja samuti mitte ainult Norras, meedia on meieni toonud kaastundeavaldused üle terve maailma.
See tähendab Norra rahvale palju ja samas peegeldab see juhtunu hiiglaslikke dimensioone. See aitab meil tajuda, kui suur tragöödia on tabanud meie turvalist ja unist põhjamaad, nagu Iivi Anna Masso Norrat nii tabavalt on nimetanud.
Usun, et just situatsiooni dimensioonide mõistmine on olnud väljakutse enamikule Norra elanikele viimaste päevade jooksul. Me kuuleme plahvatavatest pommidest ja külmaverelistest mõrtsukatest iga päev. Ja kuigi need on südantlõhestavad lood, distantseerume me neist, kuna need lihtsalt juhtuvad kusagil kaugel. Kaugel meist.
Ja nüüd on juhtunud see Oslos, meie enda idüllilises Norras. Tegemist on justkui ebareaalse õudusfilmiga, väga halva filmiga, mis ometigi leiab aset reaalsuses. Seda on raske tajuda.
Õudusega loen ja kuulan Utøya saarel ellujäänud noorte kirjeldusi sellest, mida nad üle on elanud. Kes mängis surnut tapetud sõprade laipade keskel, kes hüppas külma merevette, mõrtsukas kaldal järele tulistamas.
Need lood meenutavad ei midagi muud kui stseene fiktiivsetest raamatutest ja filmidest, mis külvavad hirmu. See hirm pole aga kaugeltki fiktiivne. See on reaalne. Ja kui mind tabab see hirm vaid nende inimeste kirjelduste kuulamisega ning lugemisega, siis ma ahastusega mõtlen sellele, mis hirm oli ja on neis endis pärast sellise tragöödia reaalset läbielamist. Ma tean, et ma ei suuda seda ette kujutada. See on lihtsalt liiga julm.
Aga elu läheb edasi. Sellega on enamik nõus. Keegi ei räägi vihkamisest või kättemaksust. Need sõnad Norra ühiskonda ei sobi. Tõsi, me räägime võitlusest. Kuid see on võitlus, kus meie relvadeks on solidaarsus, tolerantsus ja avatus – see, mis teeb Norrast selle Norra nagu me ise ja välismaailm meid tunneb.
Selle võitluse peaaegu motoks on saanud ühe saarelt pääsenud tüdruku ütlus CNNi intervjuus: «Kui üks inimene võib endas kanda nii palju vihkamist, siis mõtle, kui palju armastust saame me koos luua.» Ja just see armastus, ühtekuuluvustunne ja hoolivus kaasinimestest on see, mis aitab Norral juhtunust üle saada ja eluga edasi minna.
Ma ei usu, et me näeme kõrgete ja tugevate metalltrellide püstitamist ümber valitsuse hoonete või ekstreemsena tunduvaid riiklike julgeolekumeetmete sisseviimist Norras. Seda tänu eelkõige tõsiasjale, et terroristiks ei olnud mitte tumedanahaline habemega «võõras», vaid üks meie endi seast.
See fakt hoiab ära debatid, pinged ja konfliktid, mis oleks Norra ühiskonnale palju maksma läinud, lõhestades ja moondades selle millekski, mis pole Norrale omane. 22. juuli 2011 saab olema Norra 9/11. Me ei unusta seda iialgi. Aga samas, me ei mäleta seda kui tragöödiat, vaid kui meeldetuletust, mis on tähtis ja inimlik ning eelkõige omane meie ühiskonnas – Norra ühiskonnas.
Viimased päevad tajun ise, kuidas mind on tabanud ebaharilik rahutunne ja soov hoolida. Ja mitte hoolida ainult oma lähedastest, vaid kõigist inimestest. Ma kõnnin tänavail ja naeratan vastutulevatele inimestele. Ma tervitan bussijuhti ja tänan poemüüjat ning ma naeratan. Ja nemad naeratavad mulle.
Olen emotsionaalses segaduses, kuna ei tea, mida on õige tunda – kurbust, vastikust või olla lihtsalt rõõmus elu üle. Ja ma arvan, et see segadus ei ole mitte haaranud ainult mind. See segadus on tegelikult hea tunne, mis meenutab meile k6igile, kui tähtis on hoolida. Me oleme kõik inimesed, me oleme kõik võrdsed, me oleme kõik head. Seega näidakem seda.