Kaitseministeeriumi töötajad evakueeriti või põgenesid ise poole tunni jooksul pärast esimesi laske. Hirmu ja paanikat polnud, kõik käitusid rahulikult, räägivad pääsenud ametnikud.
Ametnikud: hirmu ega paanikat ei olnud
12. august 2011, 01:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kõigepealt, umbes kella 15.10 paiku tuli e-kiri, mis ütles, et püsige oma ruumides ja lukustage uksed. Siis kuulsin kolme kiiresti tulistatud lasku,» rääkis üks kaitseministeeriumi anonüümsust palunud ametnik.
«Esimene mõte oli, et tegu on õppusega, siis aga kuulsin politseisireene ja mõtlesin, et mingi maniakk on majas – Norras toimunu on ju veel nii värskelt meeles,» lisas ta.
Hoiatav e-kiri oli majasisene, see tähendab, et tegu ei olnud ähvardusega, vaid kaitseministeeriumi enda töötaja saatis kõigile ametnikele kohe käitumisjuhise.
«Mõni aeg pärast e-kirja saamist hakkas tööle tuletõrjesignaal, selle järgi on meil tegelikult kindlaks lepitud evakuatsiooniplaan, kuid kohe tuli järgmine e-kiri, mis ütles, et ignoreerige häiret, ärge kuhugi minge,» kirjeldas ametnik järgnenut.
«Alles 20–30 minutit pärast esimesena kuuldud pauke tuli turvamees ning juhatas mu tagaukse kaudu välja,» lisas ta.
Selleks ajaks oli enamik ministeeriumi töötajaid juba kas evakueeritud või olid nad ise lahkunud. Päris mitmed esimese korruse töötajad näiteks hüppasid välja oma kabinetiakendest. Paanikat, pisaraid või tormamist aga ei paistnud.
«Ehmatus muidugi oli, aga minu mulje järgi käis kõik professionaalselt ja läbimõeldud, nii nagu peab,» ütles üks evakueeritud ametnik.
Üks teine kaitseministeeriumi töötaja rääkis, et tema kuulis kõigepealt ühte pauku sama koridori peal esimesel korrusel, kus asub tema enda kabinetki.
«Mõtlesin, et äkki keegi on kogemata mingist õpperelvast tulistanud,» lisas ta. «Siis hakkas signaal või tuletõrjehäire tööle ja mina tulin kohe alguses ära. Suurt hirmu ei olnud, helistasin lähedastele, et minuga on kõik korras.»
Suur osa päästetud ministeeriumitöötajaid viidi rahvusooperisse Estonia.
«Esimese asjana vaatasin, kes kolleegidest on siin ja keda pole,» rääkis üks inimene. «Pidime kõik oma nimed kirja panema. Kuna mindud sai ju kiiresti ja isiklikud asjad jäid kabinettidesse, siis osa inimesi muretses, kuidas ilma rahakoti, kodu- ja autovõtmeteta koju pääsevad ning kuskohas ööbida.»