Mul oleks hea meel, kui paneksime seal hommepäev poe kokku, tunnistab Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Vahur Karus Afganistani kohta. Mitte ainult paljude teiste riikide kaitsevägi ja avalikkus, vaid ka Eesti sõdurid on sellest missioonist kurnatud.
Afganistani rahvusvahelisi julgeolekuabijõude (ISAF) haldav NATO on deklareerinud, et 2014. aastaks peaks suurem osa koalitsioonivägede lahingüksustest sealt lahkunud olema ning julgeolekuvastutus üle antama afgaani sõjaväele ja politseile. Allesjäävad välismaised sõdurid peaksid aga tegelema afgaanide juhendamise ja väljaõpetamisega.
Selle kriisiriigi kriitilisemas olukorras provintside hulka kuuluvasse Helmandisse vägesid saatva Eesti vastava valdkonna juhtkond on siiani võimalikust missioonimuutusest rääkides jäänud pigem ebalevaks.
Kaks aastat hinge tõmmata
«Mul oleks hea meel, kui tuleksime sealt 2014. aastal ära,» ütleb Afganistani minevaid sõdureid ette valmistava Scoutspataljoni juht. «Mul oleks hea meel, kui paneksime hommepäev selle poe seal kokku.»
«Mina pataljoniülemana hoolitsen ennekõike oma väeosa eest ja kuna mul on ülesanne ka Eesti iseseisva kaitsevõime raames, siis ma hea meelega näeksin, et tooksime kogu oma varustuse ja sõdurid ära, et ma saaksin oma pataljoni siin korralikult treenida,» selgitab Karus.
«Kui ameeriklased väga tahavad, et me sinna jääksime, siis võiksime neile pigem pakkuda seda, et nad annaksid meile kaks aastat hingetõmbeaega, et me saaksime oma üksuse uuesti komplekteerida ja korralikult välja õpetada. Ja siis – palun väga – me oleme uuesti valmis,» pakub Karus. «Aga kuni meil on ainult üks pataljon, kes missiooni kannab, on reaalsus see, et vanad on väsinud ja noored veel ei oska.»
Praegu ühe elaniku kohta Afganistani enamikust teistest NATO maadest rohkem sõdureid saatev Eesti jõudis per capita panustajaks number üks 2009. aasta suvel. Tolle aasta kevadel esitas USA president Barack Obama liitlastele üleskutse saata samal sügisel toimuvaid valimisi turvama lisaüksusi.
Sarnaselt paljude teiste riikidega hakkas ka Eesti rääkima lisaüksuse saatmisest. Esialgu oli see rühm. Varsti aga kasvas algselt lubatud rühm ameeriklaste palvel kompaniiks.
Rahaliselt see riigile erilist lisakoormat ei tähendanud, sest ameeriklased katsid tehnilised kulud ja sõdurite palk tuli summast, mis jäi üle Iraagi valitsuse poolt sama aasta talvel tagasi lükatud rühmast.
Elavjõu osas aga koguti 2009. aasta juulis välja saadetud lisakompanii Estcoy-E paljuski meestest, kes olid just Afganistanist naasnud – kes 2008. aasta hilissügisel Estcoy-6ga, kes alles 2009. aasta mais Estcoy-7ga.
Karus ei salga, et Eesti ühekordne rekordpanustamine annab Scoutspataljonile siiani tunda. «See lõi meil jalad alt ära,» nendib ta. «Ambitsioon oli väga ilus. Aga küsimus on selles, et meil oli üle-ambitsioon, aga sellega lõhuti väga palju pataljoni koosseisust ära. Väga paljud mehed, kes olid juba väsinud, lõid põhimõtteliselt käega.»
Sisedünaamika ohus
Madala palga ja missioonikoormuse tõttu on Scoutspataljon ka tänavu ilma jäänud paljudest meestest. Nii mõnigi neist on lahkumisavalduse esitanud otse pärast missioonilt naasmist. See omakorda nõrgestab ka Afganistani saadetavate kompaniide sisedünaamikat, seades ohtu tasakaalu uute ja kogenud sõdurite vahel.
Kui Eesti pole veel teatanud mingitest muutustest oma osaluses, siis sõja juhtriik USA lubab tuleva aasta keskpaigaks koju viia kolmandiku ehk 33 000 sõdurit oma praegu 100 000 võitlejani ulatuvast väest. Ka sellised suured panustajad nagu Prantsusmaa ja Suurbritannia, kellest viimase väejuhatuse all teenivad ka eestlased, on lubanud tulevaks aastaks kontingenti vähendada.
2014. aastaks julgeolekuvastutust afgaanidele üle anda sooviva NATO statistika järgi vähenesid mässuliste rünnakud tänavu juunist augustini ehk põhilisel võitlusperioodil võrreldes mullu sama ajaga 17 protsenti ja tänavu esimese kaheksa kuu jooksul võrreldes eelmise aastaga kaks protsenti. Selle üle on nad aga praegu sattunud vaidlusse ÜROga, kelle statistika kohaselt oli tänavu esimese kaheksa kuu jooksul 39 protsenti rohkem julgeolekuintsidente kui mullu samal ajal.
Langenud eestlased
23.06.2007
Helmandis langevad esimesed eestlased. Raketirünnak nõuab nooremseersant Jako Karuksi ja seersant Kalle Torni elu.
24.05.2008
Vanemveebel Ivar Brok sureb Camp Bastioni sõjaväebaasis juhtunud õnnetuses saadud
vigastustesse.
15.06.2009
Helmandis saab Estcoy-8 võitleja veebel Allain Tikko tabamuse granaadiheitjast ja sureb.
23.08.2009
Helmandis langevad mässuliste isevalmistatud pommi plahvatuses Estcoy-8 võitlejad seersant Raivis Kang ja veebel Eerik Salmus.
15.12.2009
Estcoy-9 võitleja nooremseersant Kristjan Jalakas langeb mässuliste isevalmistatud pommi plahvatuses.
30.08.2010
Soomukijuht nooremseersant Herdis Sikka langeb mässuliste isevalmistatud lõhkekeha plahvatuses.
Eesti ja maailm
11. september 2001
Al-Qaeda võitlejad kaaperdavad USAs reisilennukid, millega sõidavad sisse New Yorgi Maailma Kaubanduskeskusse ja Pentagoni, hukkub ligi 3000 inimest. Al-Qaeda liidreid, nende seas Osama bin Ladenit, teatakse varjuvat Talibani võimu all olevas Afganistanis.
7. oktoober 2001
Sõda Afganistani vastu algab USA eestvõttel õhurünnakutega, millele järgneb invasioon eesmärgiga püüda kinni bin Laden ja kukutada talle pelgupaika pakkunud Taliban.
Detsember 2001
Taliban kukutatakse ja uueks presidendiks määratakse Hamid Karzai. ÜRO annab mandaadi rahvusvahelistele julgeolekuabijõududele Afganistanis (ISAF).
Jaanuar 2002
USA hakkab Afganistanis tabatud kahtlusaluseid toimetama Guantánamo mereväebaasi Kuubal.
Märts 2003
Algab Iraagi invasioon, mis piirab märkimisväärselt ressursse, mida USA ja nende liitlased saaksid Afganistani saata. Eesti saadab Afganistani rahvusvahelistesse julgeolekuabijõududesse demineerimismeeskonna, kes alustab teenistust Kabulis ja selle ümbruses. (Konventsionaalsete lõhkekehade demineerijad liikusid 2006. aastal koos jalaväelastega Lõuna-Afganistani.)
11. august 2003
Esimest korda ajaloos võtab NATO oma õlgadele missiooni väljaspool oma traditsioonilist tegevusala Põhja-Atlandi piirkonnas, andes ametlikult juhtimise ISAFile.
9. oktoober 2004
Üsna vähese verevalamisega viiakse läbi Afganistani esimesed presidendivalimised, mille võitjaks tunnistatakse Karzai.
2005
Eesti saadab Kabuli rahvusvahelisele lennuväljale esimese õhuväelastest perrooniteenindusmeeskonna. Viimane perrooniteenindusmeeskond lõpetas tegevuse 2009. aastal.
Kevad 2006
Eesti saadab Lõuna-Afganistani Helmandi provintsi Briti väejuhatuse alla esimese jalaväeüksuse Estcoy-2.
November 2008
Demokraat Barack Obama võidab USA presidendivalimised, lubades lõpetada Iraagi sõja ja keskenduda Afganistanile.
Juuli 2009
Vastusena Obama üleskutsele läkitada 2009. aasta septembris toimunud Afganistani valimiste ajaks sinna lisajõude saadab Eesti Afganistani teisegi kompanii, mis saab nimeks Estcoy-E ja läheb Helmandi provintsi USA väejuhatuse alla. Sellega saab Eestist järgmisteks kuudeks rahvaarvu kohta Afganistani enim sõdureid saatnud riik.
1. detsember 2009
President Obama annab käsu saata Afganistani juurde 30 000 sõdurit, lubades, et vägesid hakatakse välja tooma 2011. aasta juulis. Koalitsioonivägede suurus jõuab tippu 2010. aasta suvel, kui nende koosseisus teenib 150 000 inimest.
Kevad 2010
Eesti hakkab koos jalaväelastega Helmandisse saatma ka isevalmistatud lõhkekehade kahjutustamise meeskondi.
20. november 2010
NATO riikide juhid kinnitavad plaani, mille kohaselt hakatakse Afganistani julgeolekuvastutust kohalikele jõududele üle andma. See protsess peaks lõpule jõudma 2014. aasta lõpuks.
2. mai 2011
USA eriväelased tapavad Pakistanis Abbottabadi linnas Osama bin Ladeni.
22. juuni 2011
Obama teatab, et 2012. aasta keskpaigaks on 33 000 USA sõdurit Afganistanist lahkunud.
20. september 2011
Taliban tapab Afganistani endise presidendi Burhanuddin Rabbani. Mässuliste ja seadusliku võimu vahel leppimist vahendanud Rabbanist saab kõrgeim Talibani afgaanist ohver kogu sõja vältel.