Tuulevaikus õõnestab reaalsustaju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte hakkab pikal ümberilmareisil kahtlema, kas kõik see, mis toimub, ikka tõepoolest ja päriselt toimub.
16. oktoober, Ida-Timor, Dili linn. Oleme siin Lõunamerel juba harjunud, et sõidud saartelt saartele on väikesed toredad nn sutsakad, mille jooksul saab veidi seedida värskelt kogutud muljeid seljataha jäävast saarest ja saab seedida Raul Normaku kokanduslikke imesid.
Paapuast välja sõites oli kapten Toonart Rääsk pisut vaiksem kui tavaliselt, aga kuna keegi otseselt ka huvi ei tundnud, mis ees seisab, siis hiivasime ankru ja alustasime järjekordset sutsakat, millest kujunes kahenädalane meresõit, 1200 meremiili.
See on ajaliselt praktiliselt sama, mis Atlandi ületamine. Tore oli kõrvalt vaadata vahetusmadruseid Aune ja Urmas Pasti ning Juhan Parmast, kes alustasid ülienergiliselt ja ei suutnud paigalgi püsida. Nende pilkudest oli tunda, kuidas nad süüdistasid meid Marko Matverega liigses staatilisuses.
Ongi uskumatu, et Marko suudab nüüd tunde paigal istuda ja kaugusse vaadata, ilma et tema peakolus midagi erilist toimuks – seisund, milles ta on mind terve elu süüdistanud. Juss hakkas omaette aeg-ajalt lausa naeru kihistama ja minu küsimusele, et mis nalja teeb, vastas särasilmil naeru kihistades: «Ma ei tee mitte midagi.»
Vahetusmadrus Anneli Salminen valmistus terve päeva öiseks vahiks ja passis selga erinevaid kleite. Ma ei hakanud talle seletama kah, et öine vahikord Markoga ei ole päris sama, mis öine jalutuskäik Kadrioru pargis.
Aune rääkis igal hommikul söögilauas umbes tund aega oma unenäost ja lõpuks ootasime neid unenäolugusid nagu järjejuttu. Urmas püüdis oma monoloogides saada selgust maailmast ja ma ei hakanud talle ütlema, et see pole võimalik.
Kuhu me liigume?
Meil on kaptenisillal üks näit, mis näitab, kui mitu tundi kulub praeguse kiiruse juures sihtpunkti jõudmiseks. Armas oli vaadata, kuidas vahetusmehed igal hommikul sinna pilgu viskasid ega öelnud midagi; ja armas oli vaadata, kuidas nad peagi sellest loobusid – nagu meiegi, kes me naudime ja armastame vaikset liikumist kodu suunas ega mõtle nii väga tundidele, mis lahutavad meid järgmisest maatükist.
See ülesõit oli erakordne ka meile – nii pikka aega nii vaikset tuult polnud me veel kohanud. Kuna ei ole võimalik kogu vahemaad mootoriga sõita, siis peaaegu olematus tuules tuli aeg-ajalt kontrollida, kas liigume edasi, kas seisame paigal või kannab hoovus meid suisa tagasi. Minule sobis see kõik üliväga.
Sellesse sõitu jäi ka väga tähtis päev, 2. oktoober – aasta merel sai täis. Mäletan meie lahkumist aasta eest Piritalt. Mäletan neid segaseid tundeid ja mõtteid.
Ei olnud mingit aimu, mis ees ootab. Teadsin vaid, et üldlevinud arvamuse kohaselt on maakera ümmargune ja on mingi võimalus, et jõuame ükskord Piritale tagasi. Aga kas need mehed, kes tagasi jõuavad, on samad mehed, kes lahkusid – seda ma ei teadnud ja ei oska sellele ka praegu vastata.
Koduigatsus on asendunud kummalise tundmusega, kas mul enne oli üldse mingi muu elu või olen terve elu sellel laeval loksunud ja silmapiiri vaadanud; kas need kallid inimesed, kellega aeg-ajalt skaibin, on päriselt olemas või on see kõik üks unenägu. Ei, nii hull lugu päriselt ei ole, aga rohkem kui varem loen kuid, mis on veel koduni jäänud ja 7 on oluliselt väiksem number kui 20.
Kodu lähenemisest annab tunnistust ka tõik, et oleme hakanud ostma igasugu eksootilist pudi-padi. Esimesel reisipoolel me seda ei teinud, aga nüüd on tunne, et peaks ikka koju midagi kaasa viima, mis esemeliselt kinnitaks, et see reis kunagi toimus.
Olen mõelnud, et kodus meisterdan ühe ilusa suure sansukasti ehk meremehekasti, kuhu kõik need pudinad – keed, teokarbid, kivistunud korallid, hai- ja krokodillihambad, puukujukesed, paar kilo kasutamata jäänud münte kõikvõimalikest riikidest jne, jne – kokku kuhjan. Selle kasti viin siis pööningule kõige pimedamasse nurka ning lasen tolmu ja ämblikuvõrkude alla mattuda, kuni lapselapsed kunagi selle sealt avastavad, salaja kaane avavad, ja kujutlen, kuidas nende väikesed südamed hakkavad kiiresti tuksuma.
Koletu tapatöö
Ida-Timor jõudis meieni tohutu röögatuse saatel. Marko karjus: «Täiskäik tagasi!», ja kargas üle parda ookeani. Juba kuulsin kõrvus, kuidas meie laev raginal mingisse koralliriffi põrutab ja siin meie reis lõpeb, aga ei midagi sellist. Marko oli märganud meres varandust ja hüppas sellele järele. Varanduseks oli kohalik müts, veidi kantud. Ammu pole Markot nii õnnelikuna näinud.
Ida-Timor on kaunis ja mägine saareke, kus elavad ilusad väikest kasvu inimesed, kelle riigikeeleks on portugali keel ja rahaks USA dollar.
Raske on siinseid inimesi vaadates isegi uskuda, et mitte väga ammu tapsid indoneeslased koletus sõjas kogu timori rahvast maha üle 100 000 inimese.
Praegu on saarel kuiv periood. Jõesängid on kuivanud, punakad mäeküljed on kõrbenud ja lagedad, soojakraade on päeval üle 35 ja ühtki ülearust liigutust ei saa endale lubada. Ootame siin veel paar päeva madruste vahetust. Senine vahetusmeeskond lahkub ja asemele saabuvad teiste hulgas ka kaks minu väga head sõpra ja matkakaaslast Peeter Tibbo ja Vaho Klaaman. See saab olema tore aeg.
Ja juba teist korda selle reisi jooksul saan õnnitleda oma kallist ema sünnipäeva puhul – nii nagu me kõik neli peame siin omad kahed sünnipäevad, kahed jõulud jne.
Edasi liigume Bali suunas.