Via Baltica läheb läbi hoovide ja aedade

Kernu elanik Ivar Ruisoo ajab silmad pärani. «Aga mul on ju kuuri vaja,» ütleb ta imestunult, kui kuuleb ajakirjaniku käest, et praeguste plaanide järgi hakkab läbi tema õue, üle kuuri ja garaaži kõrvalt kulgema Tallinna-Ikla maantee ehk Via Baltica. Ruisoo süütab sigareti, vaatab taevasse ja mõtiskleb kuuldavalt: «Peaks vist kuuri muinsuskaitse alla võtma, ikkagi Wabariigi ajal ehitatud.»

Kernu on väike, mõnekümne elanikuga küla Tallinnast umbes 40 kilomeetri kaugusel Pärnu maantee ääres. See ei ole mingi rikas kant, aga tasapisi on elu arenenud. Majasid on remonditud, ehitatakse või plaanitakse ehitamist, aedu on korda tehtud, katuseid vahetatud. Isegi mõned uued inimesed on külla kolinud.

Konfliktid on tavalised

Kui suur maantee läbi ukseesise kulgema hakkab, kardavad kohalikud, et kogu senine areng jääb seisma… Ega siis Ivar Ruisoo maja pole ainuke, mis hoobi saab. Tema naabrimees Matti Lätte võtab ajakirjaniku ja fotograafi auto peale ja teeb küla vahel väikese tiiru, et parema pildi ette saaks.

«Näed, siit hakkab tee minema läbi aia ja tiigi,» osutab Lätte ühele kordatehtud iluaiale. Natuke eemal näitab ta õunapuuaeda, kuhu kardetavasti tuleb kogujatee – kuna Via Baltica on esimese klassi maantee, siis otse hoovidest ja taludest enam maanteele ei pääse, nii tuleb ehitada kogujateed, mille kaudu põhimaanteele sõita.

Kolmandas kohas viitab Lätte teeäärsetele majadele. Siin planeeriti juurdeehitist, aga jäeti pooleli – mis mõtet sel oleks, kui tee tuleb. Ja siia, osutab Lätte, tuleb müratõke majale nii lähedale, et pole kindel, kas aknaluukidelgi on ruumi lahti käia.

Näidates elamisi, mida Via Baltica rohkem või vähem mõjutama hakkab, muutub Lätte ajapikku emotsionaalsemaks ja kirub: «Nemad seal Tallinnas kabinetivaikuses joonistavad kaar­dile jooni, aga meie peame siin elama.»

Iseenesest ei ole vaidlused kohalike ja teeplaneerijate vahel harukordsed. Maanteeamet, kes Eestis teede ehitust organiseerib, ütleb, et konfliktid on pigem reegel kui erand. Aastaid kõneks olnud Via Baltica on praegu just sellises planeerimisjärgus. Kõige kaugemale on jõutud Pärnumaal, praeguseks on planeerimine finišisirgel ka Harju- ja Raplamaal.

Teemaplaneeringu faasis ei panda maantee paika meetritäpsusega, määratakse lihtsalt üldised trassid. Rahul ei olda kusagil ja kohalikele tundub, et otsuseid tehakse nende kahjuks. Näiteks Harju maavanem Ülle Rajasalu toriseb: «Kernu inimesed ei tea ka ise, mida tahavad.

Nad tahavad maantee kuhugi sohu ja metsa suunata.» Kuna maavanem otsustab, kuskohas teed Harju maakonnas kulgema hakkavad, siis on just Rajasalu see, kelle öelda on otsustav sõna, kui jutuks tuleb Via Baltica ja Kernu küla.

Keda huvitab kohalike soov?

Rajasalul on selles mõttes õigus – Kernu valla elanike arvamused tee kulgemise kohta lähevad tõesti lahku. Kuid  see «mets ja soo», kuhu osa kernukaid loodab tee suunata, pole siiski veider soov. Kõik algas Via Baltica teemaplaneeringust, mille tegi firma Hendrikson ja Ko. Hendriksoni inimesed joonistasid Kernu juures kaardile kolm trassivarianti: 1A, 1B ja 1C.

Kõigepealt 1A – see on just see, mida eelistab Harju maavalitus, aga mis ei meeldi Kernu inimestele. Ka planeeringu koostaja Hendrikson ja Ko kirjutab selle kohta: «Mõjutab kohaliku elu toimimist kõige enam, olles negatiivne lahendus Kernu küla keskuses elavatele inimestele.»

Variant 1B on siis see «mets ja soo», millele andis oma kinnituse Kernu vald. Ning lõpuks 1C, mida peavad kõige paremaks Hendriksoni planeerijad, kuid mis jällegi ei meeldi Kernu valla Haiba küla inimestele.

Maanteeamet on andnud kooskõlastuse nii variandile 1A kui 1C, pakkudes välja, et alguses ehitame 1A ja kunagi 20–30 aasta pärast 1C. Kokkuvõttes seega paras segapundar. Kernu inimestele tundub, et neile antakse valida kolme trassi vahel, nad tegid oma valiku (B), aga siis öeldakse, et see on vale valik. Miks siis üldse valida anda?

«Inimeste peale ei mõelda enam üldse!»

Kernu ei ole Via Baltica ainuke probleemkoht. Täpselt samasugused vaidlused on üleval ka Konuveres, Päärdus, Varbolas – rohkem või vähem kõigis külades, mis Via Baltica äärde jäävad.

Näiteks Varbolas eelistati samuti alguses trassivarianti nii-öelda läbi metsa ja soo (mis planeeringus oli tähistatud koodiga 7B ja läheks kokku Kernu valla valikuga 1B). Seda toetas ka Märjamaa vallavalitsus (Varbola kuulub Märjamaa valda), kuid erinevalt Kernust otsustas sealne volikogu lõpuks teistmoodi ning jäädi maantee praeguse kulgemise juurde.

«Olemasoleva trassi äärsed elanikud on juba maanteega harjunud,» põhjendab abivallavanem Triin Matsalu, aga tema hääles kõlab kahetsusnoot ja ta lisab kiiresti: «See pole muidugi mingi argument.» Kindlasti ei kõla see veenvalt ka Varbola elaniku Rein Treimanni jaoks, kelle maja jääb täpselt Pärnu maantee äärde.

Treimann räägib, et mitte tema pole maantee äärde kolinud, vaid maantee ikka tema juurde. Kui ta ligi 60 aastat tagasi praegusesse elukohta kolis, jäi vana Pärnu maan­tee mõnisada meetrit eemale.

Mis kõige hullem, tulevikus jääb Treimanni kodu kahe tee vahelisse lõksu. Ühele poole tuleb siis Via Baltica, teisele poole aga ehitatakse kogujatee. Muuseas, see kogujatee tähendab seda, et kui kohalikud tahavad tulevikus Tallinna sõita, peavad nad kõigepealt hoopiski mööda kogujateed pikalt Pärnu poole minema, enne kui saavad suurele maanteele keerata ja suuna pealinna poole võtta. Mõnel juhul võib see tähendada kuni 15-kilomeetrist ringi.

Varbola kandis on tervelt 124 inimest Via Baltica vastu allkirja paberile pannud, kuid praegu paistab, et tulutult. Levinud vastuargumendid Via Baltica puhul on seotud keskkonna ja loodushoiuga. Neid kasutati nii Kernus, Varbolas kui ka paarkümmend kilomeetrit lõuna pool Päärdu külas – ühes kohas oli nähtud toonekurge, teises kohas pidi ette jääma mingi taim, kolmandas kohas puud.

«Kõik räägivadki lilledest ja liblikatest, aga inimeste peale ei mõelda enam üldse,» resümeerib Rein Treimann. (PM)