Vanemapensioni eelnõu küll hilineb, aga vaatamata kriitikale see ikkagi tuleb. Tagajärjeks on aga see, et juba praegu defitsiidis olev Eesti pensionikindlustus langeb veel rohkem miinusesse.
Riigil pole vanemapensioniks raha
10. jaanuar 2012, 10:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanemapensioni eelnõu, mis nii Reformierakonna kui ka Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) lubaduste järgi pidi riigikogusse jõudma eelmise aasta sügisel ja eelmise aastanumbri sees ka vastu võetama, on venima jäänud.
Tõsi, tundub, et enamik vaidlusi on ära vaieldud ja asi on tõesti lõpusirgel, aga sellele vaatamata ei julge sotsiaalministeerium ka korduva küsimise peale välja pakkuda konkreetset tähtaega. Minister Hanno Pevkur ütleb lõpuks välja ajaraamid: «Lähema kolme kuu jooksul jõuab [vanemapensioni eelnõu] kindlasti riigikokku.»
Iseenesest ei ole eelnõu venimises midagi katastroofilist ja tähtaeg 1. jaanuar 2013, millal seadus kehtima hakkab, on endiselt jõus. (Meeldetuletuseks võib küll lisada, et kui IRL valimiskampaanias vanemapensioni mõttega välja tuli, siis lubati seda lausa 2012. aasta algusest maksma hakata.)
Tasub aga üle rõhutada, et kuigi poliitikud räägivad vanemapensionist 2013. aastal, siis tegelikult tuleb uus pensioniliik 2013. aastal ainult väiksemas osas ja alles kaks aastat hiljem hakatakse vanemapensioni maksma täies mahus. Põhjus on konkreetne: Eesti riigil ei ole varem lihtsalt raha.
Vanemapensioni skeem on enam-vähem sama, mis koalitsioonileppes paberile pandi. Seega, kui võtta arvesse tänased numbrid, siis enne 2013. aastat sündinud lapse vanem hakkab pensionile minnes saama ühe lapse pealt umbes 156 eurot, kahe lapse pealt 313 eurot ja nii edasi.
Lapsevanemad aga väidavad, et sellisel kujul on vanemapension ebatõhus ja ja kallis. Internetifoorumi nupsu.ee eestvedaja Kaarel Veike sõnul on lapsevanemate peamine etteheide, et pensioni hakatakse maksma alles siis, kui lapsed on juba suured, samas kui vanemad kulutavad kõige rohkem just väikelastele. «Vanemapension kõlab isegi mõnitamisena - kannatage veel 40 aastat, siis saate natuke lisaraha,» resümeeris Veike.
Vastuväiteid on teistelgi. Eraorganisatsioonid, kellelt ministeerium eelnõu kooskõlastamisringil arvamust küsis, vastasid rohkem või vähem negatiivselt, kuna nende hinnangul on vanemapension Eestile liiga kallis ja vähemõjukas.
Riigiasutuste poolt julgeb ainsana oma skepsist näidata rahandusministeerium. Minister Ligi küll kooskõlastas eelnõu, kuid kirjutas samas hoiatavalt: «Loobuda tuleks tema esitlemisest sündimust suurendava meetmena. /.../ Fiskaalse koormana üksi on vanemapension kallis meede.»
Vanemapension on tõesti kallis, 2015. aastal on selleks planeeritud ligi 40 miljonit eurot, aga mille arvelt, seda ei tea keegi.
Toetajad, näiteks riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Tsahkna, ütlevad, et majandus kasvab ja riigieelarve kasvab ning sealt see raha tulebki. Sotsiaalminister Pevkur küsib retooriliselt, et kui pensionikassa on praegu 100–200 miljoni euroga miinuses, mille arvelt siis see miinus kaetakse, ja vastab ise: «Eks riigieelarve muu raha arvelt.»
* Mõnevõrra ebamäärasem on süsteem pärast 2013. aastat sündinud laste jaoks. Nende vanematele hakkab riik kolme aasta jooksul II pensionsambasse maksma neli protsenti lisaraha arvestatuna Eesti keskmisest palgast. Millise vanemapensioni see tulevikus aga kaasa toob, seda pole võimalik välja arvutada. Ilmselt need, kes sünnitavad nooremalt, hakkavad saama suuremat vanemapensioni, sest kui võrrelda 20-aastaselt ja 30-aastaselt sünnitajat, siis on selge, et esimese puhul on riigipoolne täiendav II sambasse tehtud sissemakse saanud kümme aastat kauem tulu teenida kui teise puhul.