Tudengipõlves katmata pea ja läänelike riietega liikunud ning Talibani ajal sunniviisiliselt burkat kandma õppinud Afganistani naisteasjade aseministri Palwasha Kakari sõnul pole pearäti kandmine probleem – tähtis on hoopis õigus käia koolis ja tööl.
Kuidas te oma praegusele ametipostile sattusite?
Ma sain selle koha, sest olin oma elu alates varasest noorusest pühendanud naiste eest seismisele.
Afganistani valitsus teadis minust tänu mu varasemale tööle rahutegijana. Olin naiste õiguste kaitsja, mul oli Afganistani ülikoolist saadud kõrgharidus, olin töötanud UNICEFis, asutasin Talibani režiimi ajal naiste šuura (nõukogu – toim) ja rajasin [ainsa toona tegutsenud] tüdrukutekooli. Enne ministriks saamist töötasin Afganistani Inimõiguste Nõukogu programmijuhina. Ja seejärel valis president mu aseministriks.
Talibani aastatel, sõja ajal – kõigi konfliktide ajal – olin oma kodumaal Afganistanis ja töötasin afgaani naistega. Ma nägin omaenese silmadega, mis naistega juhtus, ma küll katsin end pealaest jalatallani, kuid tegin oma tööd.
Kuidas suhtus teie tegevusse Taliban?
Talibani ajal kogusin infot oma kodus. Kutsusin abitöötajad oma koju, kogusin pilte ja näitasin neid rahvusvahelistele organisatsioonidele – see on naiste olukord, palun tooge abi. Ja selle tõttu rajas UNICEF tüdrukute kooli. Ma kogusin ka raha naiste hariduseks. See oli Talibani režiimi ajal vajalik, nad lubasid vaid medresesid (mošeekool – toim), aga mitte teadusaineid ega uut tehnoloogiat.
Kui toonane UNICEFi juht Carol Bellamy tuli Jalalabadi, kus korraldasin ühe konverentsi, andsin talle burka (mosleminaiste pealaest jalatallani katva rõivastuse – toim). Kui ta oli selle paki lahti võtnud, küsis ta, mida see tähendab. Mina ütlesin, et see on meie olukord. Kui ma kannan burkat omal soovil, siis on see minu asi. Kui keegi sunnib mind burkat kandma, siis see on piinamine ja kuritegu.
Kui Taliban sellest teada sai, helistasid mulle UNICEFi inimesed ja soovitasid kodust põgeneda. Seejärel elasin kolm kuud põgenikuna Pakistanis.
Kui suur protsent Afganistani naistest saab praegu burkata ringi liikuda?
Me oleme traditsiooniline riik. Enne Talibani kandis ka osa inimesi külades burkat, see on osa nende vanast kultuurist. Mõned kannavad burkat, mõned suurt musta salli. Lääne-Afganistanis kannavad mõned sellist peakatet, mis meenutab Iraani naiste oma, kuid sealsetel puštudel on lihtsalt suur pearätt. Eriti tavalistel naistel.
Talibani režiimi ajal sai burkast seadus. Aga enne seda, enne kommuniste, kandsid naised erinevaid riideid. Nüüd kannab 20–30 protsenti meie naistest burkat, aga ohutuse, mitte seaduse pärast. Burka ei kuulu meie kultuuri. See tuli Indiast. Meie traditsioon on lihtsalt pearätt.
Enne mudžahiide ei kandnud Kesk-Afganistanis keegi isegi mitte pearätti. Me olime nagu lääne riik.
Kuidas arvate, kas te jõuate kunagi tagasi selleni, et pearätti ei pea enam kandma?
Ma ei usu. Ma pole selles kindel.
On olnud režiime, mille ajal me pearätte ei kandnud – vaid üksikud tegid seda. Ülikoolis käies ei näinud ma välja selline nagu praegu, ei kandnud pearätti. Mul olid läänelikud riided.
Aga pearäti kandmine meid ei häiri. See on kultuur, mida me austame, sest me oleme moslemid. Aga kui kooliuksed ja töökohad on naistele suletud, kui mind karistatakse, et ma kannaksin rätti või burkat, kui ma ei tee seda omal valikul, siis see on mulle raske.
Üldiselt on minu jaoks aga tähtsad head seadused ja naiste harimine, mitte see, mida seljas peab kandma.
Kui me läheme ajas tagasi – tudengina riietusite te läänelikult ja siis aastaid hiljem tuli Taliban, kes sundis teid burkat kandma –, siis kuidas see muutus välja nägi?
Ma mäletan, kuidas enne Talibani tulid mudžahiidid. Me kuulsime uudistest, et varsti jõuavad mudžhiidid Kabuli. Paljud inimesed mõtlesid, et nende pärast – me tunneme islamiseadust – tuleb välja minna pearätiga. Me aktsepteerisime seda, et peame peas salli kandma, aga tahtsime siiski õppida ja töötada.
Talibani ajal pöördusid kõik asjad ümber. Koolid pandi kinni ja kogu meie kultuur varises kokku. Kui naine kõndis tänaval ja burka polnud piisavalt pikk, sai ta karistada. Me polnud algul burkaga harjunud, me ei osanud selles kõndida.
Mäletan, kuidas käisin tänaval burkaga, mul oli selles raske liikuda, tundsin end nagu hullumeelne. Ja siis ma kukkusin. Minu juures peatus auto: «Naine! Mis on juhtunud? Tõuse üles!» Pidin selgitama, et ma kukkusin. Me muutusime aegamisi.
Me ei tohtinud ka enam saatjata ringi liikuda. See oli veel üks raskus. Mu abikaasa oli teises provintsis, ma olin oma lastega üksi.
Kui ma läksin turule perele toitu ostma, tuli Talibani esindaja mu juurde ja küsis: «Miks sa üksi oled?» Selgitasin, et olen koos oma väikese pojaga – tema on mu saatja. Mispeale nemad küsisid: «Kus su abikaasa on? Miks sa üksi tulid? Meie islamiseadus ei luba!» Ma küsisin, kuidas ma saan abikaasaga tulla, kui ta on tuhande kilomeetri kaugusel, kuidas ma saan tal lasta endale toitu tuua. Mulle öeldi, et ma rohkem niimoodi välja ei tuleks.
Ka enne 2001. aasta 11. septembri rünnakuid üritasime oma õiguste eest võidelda. Palusime rahvusvahelisi organisatsioone, et nad afgaani naistele tähelepanu pööraksid. Aga toona ei kuulanud keegi, eriti USAs. See segadus sai Afganistanis kesta kaheksa aastat.
Kui 11. september lõpuks tuli, meenusime neile taas – Afganistani naised ja kõik muu Afganistaniga seonduv.
Ehk siis 11. septembri rünnakud tegid afgaani naistele head?
See oli meile hea. 11. september tähendas nii häid kui halbu asju. Negatiivne on see, et Al-Qaeda tappis nii palju inimesi.
Nüüd kavatseb NATO 2014. aastal lahkuda ja räägitakse kõnelustest Talibaniga. Mida see afgaani naistele tähendab?
Me oleme selles küsimuses surve all. Me ka kardame oma uut elu pärast 2014. aastat. Naisõiguslased teevad selle nimel kõva lobitööd väljaspool Afganistani, et meid uuesti ei unustataks – USAs, NATOs, ELis.
Meile meeldib, et Afganistani sõjaväel ja politseil on jõudu vaenlastega võidelda, et seda ei pea tegema ameeriklased või NATO.
Kuid 30 aasta jooksul kaotasime me kõik. Meil on vaja rohkem tuge rahvusvahelistelt organisatsioonidelt. Nad on oma riikides lubanud toetada afgaani naisi ja rahvast. Nad peaksid tegema realistlikku tööd. Kui nad pärast 2014. aastat Afganistani uuesti unustavad, on see vea kordamine.
Rahu koputab vaid aeg-ajalt uksele. See tuleb, kui on tarkust, kui kasutada võimalust. Vastasel juhul on aeg ja pingutused lihtsalt raisatud.
Me oleme väga ettevaatlikud, ka rahvusvaheline kogukond peaks olema ettevaatlik, sest nad on kulutanud palju aega, olles siin ohus, ja kaotanud oma lähedasi – abikaasasid ja poegi. Nad on ka kulutanud rohkelt raha. Kui nad võimaluse taas käest lasevad, on see raiskamine.
Palwasha Kakar
• Sündis 1966. aastal Nangarharis.
• Lõpetanud Kabuli ülikooli sotsiaalteaduskonna, misjärel asus tööle õpetajana.
• Kui Taliban naistel õpetajaameti pidamise keelas, asus tööle ÜRO Lastefondi (UNICEFi) heaks.
• Talibani ajal õnnestus tal rajada ainus toona tegutsenud tüdrukute kool. Tema tegevuse tõttu pandi nii tema kui ta abikaasa mõneks ajaks vangi ning sunniti seejärel minema Pakistani eksiili.
• Kui Kakar 2001. aastal eksiilist kodumaale naasis, asutas ta Heratis linna esimese naistenõukogu. Seejärel töötas ta mitmes provintsis Afganistani Sõltumatu Inimõiguste Nõukogu programmijuhina.
Allikas: PM