Riigikogu sotsiaaldemokraadist liikme Jaak Alliku hinnangul oleks aeg ausalt tunnistada, et 1992. aastal alguse saanud ja siiani kestev suhete halvenemine Venemaaga on olnud suures osas Eesti teadlik valik ega olnud vähemalt esialgu põhjustatud Venemaa jäikusest.
Allik märkis kultuurilehes Sirp Mati Grafi raamatut «Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988–1991» arvustades, et äärmiselt huvipakkuv ja tänasesse päeva ulatuvate mõjudega on raamatus jälgitud eesti rahvajuhtide vahekorra dünaamika niinimetatud liidudemokraatidega. Tema sõnul on autor selle mõiste leiutanud iseloomustamaks mõttelaadi ja selle intellektuaalidest kandjaid, kes nägid oma eesmärgina Nõukogude Liidu põhjalikku demokratiseerimist, kuid mitte selle lagundamist.
Ta kirjutas, et alustanud ühistegevusega «regioonidevahelises saadikutegrupis» ja loosungiga «Meie ja teie vabaduse eest!» ning saavutanud 1989. aasta detsembris MRP leppe hukkamõistu rahvasaadikute kongressi poolt, hakkasid rahvusdemokraadid Moskvast jalga laskma ning jätsid nii Gorbatšovi kui ka vene demokraadid silm silma vastu kongressi algselt «vaikinud», kuid hiljem lausa lärmama hakanud reaktsioonilise ja šovinistliku enamusega.
«Põhjendusega, et kuna me pole kunagi NLiitu astunud, siis pole meil selle riigi võimuorganeis ka midagi teha, kasvas sellesuunaline surve meie saadikuile ka tollases eesti ajakirjanduses. Eestis otsustasid meie ülemnõukokku valitud rahvarindelastest saadikud liiduorganeis enam mitte tegutseda, vaid püüda saavutada NLiiduga võrdõiguslikke riikidevahelisi läbirääkimisi, mille vaevalisest kulust annab Graf väga üksikasjalise ülevaate,» kirjutas Allik.
Ta lisas, et olukorras, kus Eestist valitud interenatsidest saadikud pealinnas aktiivselt edasi tegutsesid ning Eesti iseseisvuse võtmed olid ka lääneriikide juhtide arvates ikkagi Moskvas, see kõige arukam taktika polnud. «Sellest põhjustatud solvumine istub aga tänase päevani meie tolleaegsete liitlaste südames, alates süüdistustest lihtsas inimlikus tänamatuses ning lõpetades aruteluga, kuivõrd oleks võimalik olnud NLiidu/Venemaa tõeline demokratiseerimine ühistegevuse jätkudes,» lausus ta.
Alliku sõnul on igatahes ka praegu isegi Eestisse kõige soojemalt suhtuvaile vene haritlastele peaaegu võimatu selgitada, miks hülgas Eesti riikidevahelises lepingu artiklis kolm selgelt kirja pandud lubaduse, et kõigil Eesti territooriumil elavail isikuil on õigus saada Eesti vabariigi kodakondsus vastavalt nende vabale tahteavaldusele.
«Oli see leping ju sõlmitud Eesti iseseisvuspüüde kaitsmise jaoks nii otsustaval 13. jaanuaril 1991. aastal. Sama mõistetamatuks jääb neile ka Eesti kramplik kinnihoidmine Tartu rahulepingust kui oma iseseisvuse alustalast. On see leping ju sõlmitud bolševikega, kelle kõiki muid tegusid eesti rahva suhtes hinnatakse ebaseaduslikeks ja röövellikeks,» ütles Allik. «Tollele vastuolule, mida meie poliitikud soovivad kangesti unustada, viitab ka Mati Graf, tuues ära Jaan Kaplinski 1990. aastal kirja pandud küsimuse: «Mis õigus on meil oodata venelastelt, et nemad tunnistaksid punase röövli tehingud seaduslikeks?».»
Tema sõnul tuletab Graf raamatus meelde, et Eesti hülgas vene demokraatia, kui valgekaartlasi selleks pidada võib, omakasupüüdlikult ka 1919/20. aastal, kui ei toetatud Judenitši sõjakäiku Petrogradi peale ning Leniniga rahulepingut sõlmides osututi esimeseks bolševistlikku võimu tunnustanud riigiks maailmas.
Allik märkis, et Eesti riigijuhid kartsid ilmselt põhjendatult, et valgekaartlaste võidu korral tekiks neil olulisi raskusi nii demokraatlikust Venemaast eraldumise kui sellele rahvusvahelise tunnustuse saavutamisega. «Taktikaliselt oli see õige, strateegiliselt sillutas aga tee 1939/40. aasta sündmustele. Kas sama kartus oli tegelikult hinges ka meie 1991. aasta juhtidel, jääb nende öelda. Nagu Grafi raamatust selgub, oli üheks eestvedajaks suunal «mida kiiremini Eesti NSVList/Venemaast eemale saab, seda parem» tollase valitsuse niinimetatud idaminister Endel Lippmaa,» osutas ta.
Alliku sõnul pidas peaminister Savisaar - nagu hiljem Jegor Gaidariga lepingu sõlminud Tiit Vähigi - aga heade suhete säilitamist vene demokraatidega vajalikuks ja ta oli ka ainus Balti riikidest osaleja meie iseseisvust tunnustanud NSVLi riiginõukogu 6. septembri 1991. aasta istungil.
«Igatahes oleks aeg ausalt tunnistada, et 1992. aasta sügisel alguse saanud suhete halvenemine Venemaaga on olnud suures osas siiski Eesti teadlikuks valikuks ja vähemasti esimesel perioodil mitte põhjustatud Venemaa jäikusest,» lausus ta ja meenutas, et Jeltsin siiski soostus nii vägede kiire väljaviimise kui ka Eesti NATOsse hõlmamisega.