Uuring: kriis teravdas riigi ja sotsiaalpartnerite suhteid

Heidi Ojamaa
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli peahoone.
Tartu Ülikooli peahoone. Foto: Margus Ansu

Tartu Ülikooli teadlaste tehtud uuringu «Majanduskriisi mõju kollektiivsete töösuhete süsteemile Eestis» raportist selgub, et majanduskriisil oli oluline mõju riigi ning töötajate ja tööandjate liitude omavahelisele dialoogile, mida näitas eelkõige suhete teravnemine.

Pingete põhjuseid oli uuringu kohaselt mitmeid: valitsuse tahtmatus sotsiaalpartnereid kui ebamugavaid osapooli keeruliste otsuste tegemisse kaasata ning samuti soov otsused kiirelt vastu võtta, vähendamaks kriisi mõju.

Probleemidele sotsiaaldialoogis viitasid ka mitmed teised aspektid, näiteks 2011. aasta lõpupoolel pingeid tekitanud valitsuse otsus konsolideerida töötukassa ja haigekassa reservide vabad vahendid riigieelarvesse. See kõik on aga õõnestanud sotsiaalpartnerite usaldust valitsuse kui partneri vastu, märkisid teadlased raportis.

Kriisi tulemusel kannatas ka ettevõtete tasandi kollektiivne dialoog, vähenes sõlmitud kollektiivlepingute arv ja töötajatele pakutavad soodustused. Sektori tasandi dialoogi oli samuti tagasihoidlik, märkimisväärseimaks sündmuseks oli õpetajate streik tänavu kevadel, mida toetati mitmete toetusstreikidega. Sügiseks pole siiski selge, kuivõrd oli streigil oodatud mõju õpetajate palgatingimuste parandamisele.

Samas aga tõdeti, et sotsiaalpartnerite vähene kaasamine ning nende ettepanekute mittearvestamine ei ole üksnes kriisiaja probleem. Selle murekohaga on Eesti silmitsi seisnud juba pikka aega ning kriis pigem tugevdas olukorda, kuna tuli teha raskeid valikuid ning sellesse protsessi ei kaasatud sotsiaalpartnerite endi hinnangul neid piisavalt.

Eesti Ametiühingute Keskliidu juht Harri Taliga väljendas oma ettekandes ametiühingute muret selle pärast, et kriisi ajal oli riigipoolne sotsiaalpartnerite kaasamine pigem formaalne ning mitmete kollektiivsete töösuhete aspektist oluliste otsuste tegemisel jäeti nad sootuks kõrvale.

Postimehele ütles Taliga, et suhete hoidmine on tahte küsimus. «Kui riik näeb selles kasutegurit ja leiab, et kokkulepped, mis rahuldavad kõiki osapooli, aitavad Eesti elu edasi viia, on see perspektiiv loomulikult hea.»

Tööandjate keskliidu juhataja Tarmo Kriis oli sotsiaaldialoogi arengutele kriisi ajal hinnanguid andes leebem, leides, et kriis nõudis valulike otsuste tegemist, mille puhul oligi keeruline leida kõiki osapooli rahuldavat lahendust. Küll aga on tema hinnangul probleemiks see, et kollektiivsete töösuhete iseloom ja probleemid on avalikus ja erasektoris väga erinevad ning kaaluda tuleks, kas ka streigiregulatsioon võiks olla neis kahes sektoris erinev.

Kriis lisas, et suhted osapoolte vahel peegeldavad alati hetkeseisu, aga ei saa öelda, et neid suhteid pole olnud või et neid ei saa kunagi olema. «Reaalne elu sunnib pooli ikka läbi rääkima, suhtlust üleval pidama. Seda ei saa kuidagi vägisi esile kutsuda. Vähemalt ettevõtjad ei ole seda meelt, et peaks töötülisid algatama. Suhted peavad olema konstruktiivsed.»

Sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonna juhataja Thea Treieri ettekandest jäi kõlama sõnum, et sotsiaalministeeriumi algatatud kollektiivsete töösuhete seaduste ülevaatamise protsessi kaasatakse tihedalt sotsiaalpartnereid ning minevikus tehtud vigu püütakse vältida. Praeguseks on toimunud juba kaks ühiskohtumist ning kolmas on kavas sel nädalal. Koostöös püütakse jõuda kõikide osapoolte jaoks paremate seadusteni. «Sotsiaalministeeriumi rolliks on õiguskeskkonna loomine, mis toetaks kollektiivsete töösuhete arengut,» tõi Treier oma ettekandes esile.

Uuringust selgus, et nii ametiühingute liikmesus kui kollektiivlepingutega kaetus on Eestis võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega viimasel kümnel aastal tuntavalt vähenenud. Ametiühingu liikmete arv on vähenenud ligi poole ja kollektiivlepingutega kaetus 40 protsendi võrra.

Uuringus märgiti, et töötajate aspektist on ametiühingusse kuulumise probleemiks see, et töötajad ei näe, millist kasu nad saaksid ühingusse kuulumisel, kuna ametiühingud ei ole suutnud seda selgelt sõnastada ja potentsiaalsetele liikmetele selgitada. Samuti on töötingimused rahuldavad, mistõttu ei nähta vajadust ametiühingusse astuda, et ühiselt paremaid töötingimusi välja kaubelda.

Lisaks sõltub ametiühingu olemasolu ja liikmelisus asutuses tihtilugu vaid ühest aktiivsest ametiühingu eestvedajast – kui selline inimene puudub või lahkub, on ametiühinguliikumine areng asutuses pärsitud.

Veel toodi ametiühingusse astumist pärssivate aspektidena uuringus välja liikmemaksu olemasolu, seda eriti olukorras, kus kollektiivlepinguga saadavad hüved laienevad üldjuhul kõikidele töötajatele, nii ametiühingu liikmetele kui mitteliikmetele. See on kaasa toonud ametiühingutest väljaastumise.

Üheks ühingute liikmesuse vähenemise põhjuseks on ametiühingusse kuulujate vanuseline struktuur: paljud ühingusse kuulujad on vanemaealised.

Uuringuraporti koostasid Euroopa Komisjoni rahastatud projekti osana Tartu Ülikooli teadlased. Uuringu eesmärk oli anda objektiivne ülevaade kriisi ajal toimunud arengutest kollektiivsetes töösuhetes ja kriisi mõjul tehtud poliitikaotsuste mõjust kollektiivsete töösuhete arengule Eestis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles