/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Katrin Karisma kollasel taustal naeratav kaanenägu tikkus kaduma vaateväljast juba enne, kui ta ise, suviselt lilleline kleit seljas, enne jaanipäeva Rahva Raamatu kaupluses rahva ette ilmus. Tema heitlikust elust pajatav elulugu oli esitluse alguseks peaaegu läbi müüdud, kirjutab Priit Pullerits.
Jah, just nimelt heitlikust elust. «Alustasin selle raamatuga ajal, mil mu pool nägu naeris ja teine nuttis,» pihib ta oma biograafia tagakaanel. Sellegipoolest sai raamat pealkirjaks «Minu ilus elu».
Naeru ja pisaraid – küllap just seda lugejad elulooraamatuist ootavadki. Igatahes juba samal päeval, mil «Minu ilus elu» müüki ilmus, tellis väljaandja trükikojalt teise sama suure tiraaži, 4250. Hulgimüüjad olid kinnitanud kui ühest suust: nõudlus on suur.
Ja sugugi mitte ainult Karisma raamatu järele. Ajakirjade Kirjastuselt Kroonika kaubamärgi all ilmunud Reet Linna meeste vallutamisest kilkava pildirohke biograafia «Paljugi võiks öelda veel…» 12-tuhandelisest trükist on kahe kuuga läbi müüdud 10 000.
Samalt kirjastuselt
eelmise aasta lõpul ilmunud Helgi Sallo eluloost «Helgib ja heliseb» on ilmunud juba kolm trükki, kokku 20 000 eksemplari, mis on samuti jõudmas otsakorrale.
Kroonika teened
Üle kõige troonib aga üle-eelmise aasta lõpul ajakirja Eesti Naine elulugude sarja sisse juhatanud «Elu suuruses» Ita Everist, mille täpset trükiarvu ei suuda enam peast kokku arvutada isegi väljaandja. Ajakirjade Kirjastuse raamatukirjastaja Janari Lage pakub, et menukist on ilmunud vähemalt viis, kui mitte kuus trükki, kokku umbes 33 000 eksemplari.
«See kõik on tekitanud tunde,» tunnistab Lage, «et raamatuäris küll mingit majanduslangust ei ole.» Vähemasti mitte elulooraamatute äris.
Niipea kui ilmus Käbi Laretei «Kuhu kadus kõik see armastus?», kihutas see eelmise kuu lõpul nii Apollo kui Rahva Raamatu müügiedetabeli tippu, tõrjudes juba üle kuu aja müügis olnud Karisma eluloo vastavalt kolmandaks ja neljandaks.
Apollo juunikuu edukamate raamatute hulka kuulus kaksikjuhtimine Linna ja Karisma raamatuile ning kaupluse mulluses aastatop’is hoidis kõigi teoste hulgas kolmandat kohta Everi ja viiendat Sallo elulugu.
Pole kahtlust: Eestis saab rääkida elulooraamatute buumist. Ja pole kahtlust, et seda on aidanud sütitada Kroonika ja tema kloonide kauane edutee.
Just meelelahutusajakirjad on toonud loomeinimesed, olgu näitlejad või lauljad, inimlikust aspektist lugejaile lähemale ning sedasi harjutanud rahvast piiluma nii kööki kui magamistuppa.
Teleekraanilgi, kui meenutada kas või Urmas Oti legendaarseid intervjuusid, on intiimsevõitu usutlused alati vaatajaid paelunud.
Kui millegi üle imestada, siis pigem selle üle, et kirjastajail võttis sedavõrd kaua aega taipamaks, millist kullaauku elulooraamatuid neile pakkuda võivad.
Üks põhjus, miks esimeste biograafiate valmimine nii pika vinnaga toimus, peitub elukutseliste biograafide vähesuses, et mitte öelda olematuses. Need raamatud, mis seni ilmunud, on valdavalt ajakirjanike põhitöökõrvane toodang.
Toode või brošüür?
Ent just toodeteks kriitilisema ja nõudlikuma meelega raamatukirjastajad enamikku värsketest elulugudest kutsuvadki. Nagu näiteks Varraku peatoimetaja Krista Kaer, kes toob puuduseks, et Eesti ajakirjanike kirja pandud biograafiad keskenduvad ainult isiksusele ega anna taustaks ülevaadet ajaloost. Tema juhitav kirjastus pole siinsetest kuulsustest raamatuid üllitanud ega kavatse Kaera kinnitusel seda ka tulevikus teha.
Tänapäeva kirjastuse juht Tiina Tammer pahvatab Eesti elulooraamatute teemal pikemalt mõtlemata: «Kas need on raamatud!?» Veidi kriitikahoogu maha võtnud, lisab: «Muidugi on need raamatud, aga mitte sellised, mida ma ostaks ja mida me kirjastus teeks.»
See, kui on võetud arhiivi pildid ja tehtud sinna pealiskaudne tekst juurde ning tulemus pandud kas kommikarbipakendisse või välja käidud mõne ajakirja eriväljaandena, on tema sõnul puhas toode.
Eriti kahvatab tulemus võrreldes näiteks 500-leheküljelise Elizabeth Taylori elulooga, mille eestikeelset tõlget Tammer parajasti trükki toimetab, ning mille autor, väidab ta, on näinud suurt ja tõsist vaeva. Selle kõrval ei kõhkle ta nii mõndagi Eestis üllitatud elulugu nimetamast suisa brošüüriks.
Tammergi lubab nagu Kaer, et Tänapäev ei lähe kaasa elulooraamatute hullusega, kus kõigest paarikuise töö tulemus sõidutatakse meedia turundusmasinavärgi abil jõuliselt poelettidele. «Me tahame teha häid sisukaid raamatuid,» sõnab ta.
Ajakirja Stiil peatoimetaja Kristi Pärn-Valdoja, innukas elulooraamatute lugeja, peab viimasel ajal Eestis ilmunud biograafiate vajakajäämiseks nappivat kirjanduslikkust ning vähest ajastu konteksti edastamist. Talle meenutavad need ennemini suuri laiendatud usutlusi. «Nagu hästi pikad-pikad Kroonika intervjuud,» iseloomustab ta, lisades: «Lihtsa meelelahutusena on nad täitsa head.»
Andmaks tulevastele Eesti elulookirjutajatele võrdlust, kuhu püüelda, loetleb Pärn-Valdoja ridamisi tõlketeoseid, millel on pretensiooni rohkemaks kui pelgalt meelelahutuseks. Näiteks Henri Troyat’ «Tšehhov» ja Coryne Halli «Keiserlik baleriin», Tamara Miljutina «Inimesed minu elus» ja Souadi «Elusalt põletatud».
«Üks elulooraamat, mis mulle veel kustumatu mulje jättis, on Humphrey Bogarti oma – tema elu oli nii pöörane ja nii tragikoomiline ning kõik on tõeliselt vürtsikalt kirja pandud,» lausub Pärn-Valdoja.
«Kindlasti soovitaksin lugeda ka «Minult varastatud elu. 57 aastat Prantsusmaad nägemata» noorest prantslannast, kes noorena abiellub vene sõduriga ja jääb pärast Teist maailmasõda Venemaale lõksu. Hirmus lihtsalt kirja pandud, aga nii traagiline ja liigutav, et nutsin kolm päeva kummuli raamatu kohal.»
Hoolimata kriitilistest arvamustest Eesti elulooraamatute aadressil ei saa kirjastajaid nende üllitamise eest risti lüüa, sest eks iga äriettevõtte kohus ole rahuldada seda huvi, mida kliendid ilmutavad. Vähemasti seni ei leidu ühtki märki, mis viitaks biograafiate buumi hääbumisele.
Uued menukid tulekul
Vastupidi: neid ilmub üha juurde. Everi bestselleri autor Margit Kilumets kirjutab nüüd raamatut Kersti Kreismannist, lubades, et see tuleb vormiliselt teistsugune kui Everist.
«Ei saa ju lasta elu enda jaoks igavaks muutuda,» põhjendab ta. Karisma raamatu üllitanud Fookus Meedia on leppinud kokku Piret Taliga, et tulevaks aastaks kirjutab ta raamatu Eino Baskinist, kes saab siis 80. Enno Tammeril on juba pikemat aega käsil raamat Uno Loobist ning valmimisjärgus selle aasta hakul surnud advokaadi Simon Levini elulugu.
Tänavu sügisel on oodata Maire Aunastelt raamatut tema Ameerika-aastatest. Selle esialgse tiraaži on väljaandja Ajakirjade Kirjastus kavandanud 7000–8000 vahele.
Ehkki raamatukirjastaja Lage andmeil on hiljemalt jõuludeks oodata viie-kuue elulooraamatu ilmumist, ei usu ta, et nende buum võiks Eestis kesta lõputult.
Ta veab võrdlusi kokaraamatute maaniaga, mille algul neli aastat tagasi küündisid trükiarvud 15 000ni. Aga nüüd, mil neid ilmub Eestis aasta jooksul 50-60 – ainuüksi Ajakirjade Kirjastuselt 20-25 –, jäävad suuremad tiraažid 5000 kanti.
Laias laastus samasugust käekäiku prognoosib Lage ka elulooraamatuile: nende väljaandjaid tuleb küll juurde, kuid publikut paeluvate persoonide arv kuivab kokku. «Kui supp läheb lahjaks, siis…» jätab ta lause targu lõpetamata.
Kelle elu köidab?
Kelle eluloost pajatavat raamatut tõttaks lugejad ostma (protsent vastanuist)?
• Anne Veski – 36%
• Eve Kivi – 12%
• Anne Veesaar – 12%
• Anu Saagim – 8%
• Marju Lauristin – 7%
• Marju Kuut – 3%
Allikas: Raadio Elmari küsitlus juuni lõpus
Valik elulooraamatuid
«Ita Ever. Elu suuruses». Margit Kilumets. 2006, 207 lk.
«Helgi Sallo. Helgib ja heliseb». Hille Karm. 2007, 200 lk.
«Tammiste. Kirg». Mart Soidro. 2007, 340 lk.
«Salme Reek. Noor vana daam». Eike Värk, Lea Arme. 2007, 256 lk.
«Katrin Karisma. Minu ilus elu». Elis Aunaste. 2008, 144 lk.
«Reet Linna. Paljugi võiks öelda veel...». Meelis Kapstas. 2008, 186 lk.
«Eri Klas. Kultuuri suursaadik». Ivo Parbus. 2008, 200 lk.
«Kuhu kadus kõik see armastus?». Käbi Laretei. 2008, 215 lk.
«Templis ja tavernis». Henn-Kaarel Hellat. 2008, 280 lk.
«Rein Aren». Õie Orav. 2008, 136 lk.
«Alati sama». Arvo Haug. 2008, 170 lk.
«Riigikogu ja Eesti Panga aastad». Uno Mereste. 2008, 776 lk.
«Alles see oli…». Vladimir Beekman. 2008, 208 lk.
«Tartu päevik 1928-1941». Elo Tuglas. 2008, 504 lk.