Tartu Ülikooli õpetajate seminari töötajate hinnangul peaks õpetajad kirjanduse nimekirju koostades võimalusel õpilastelt nõu küsima ja valikuid arutama, kuid kiideti ka uues õppekavas esitatud kindlaid nimekirju.
Õpetajate seminar: klassi kirjanduse nimekiri peab sündima koostöös
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli õpetajate seminari eesti keele ja kirjanduse õpetaja Elve Voltein tõstis esile, et kirjanduse uue ainekava puhul on hea, et õpetajale antakse ette loetelu autoritest ja teostest, mille hulgast ta saab valida teose, mis teda ennastki kõnetab ja seda siis klassis koos õpilastega arutatakse.
«Asi selles, et klassiõpetaja pole filoloog ja tal poleks väga suure valikuvõimaluse korral ehk piisavat enesekindlust otsustada, mida valida,» sõnas ta esimesest ja teisest kooliastest rääkides. «Kui üks asi inimesele meeldib, oskab ta selle ka teisele huvitavaks rääkida.»
Volteini sõnul jääks tema laste poolt vaadatuna õppekavas ikkagi minimaalse käsitletavate teoste arvu juurde. Samas on tema sõnul ka teistsuguseid näiteid ja tema lapselaps pidi kolmanda klassi lõpuks kohustuslikus korras läbi lugema 36 raamatut. Viimase teose testi andis poiss üle sõnadega: «Ma vihkan Pöial-Liisit.».
«Oletan, et üsna vähe on fanaatikust õpetajaid, kes viitsivad ei tea kui paljude teoste lugemist nõuda ja kontrollida,» sõnas ta. «Küsimus on ikkagi, kuidas raamatuga tunnis töötada.»
Õpetajate seminari eesti keele ja kirjanduse didaktika lektor Maret Olo tõstis esile Tartu Kesklinna kooli, mille klassides on kujundatud lugemispesad ja leitud huvitavaid võimalusi lugemishuvi tõstmiseks.
Samas toonitas temagi, et ta on näinud koole-klasse, kus õpetaja annab kohustusliku lugemisvara nimekirja ja kuupäeva, millal raamat läbi peab loetud olema.
«Loetud raamatu ühine mõnus analüüski on mõnikord asendatud pelgalt faktide kontrollimisega,» nentis Olo. «Nii et kõik algab õpetajast.»
Näiteks võiks õpetajad Olo hinnangul pakkuda poistele ja tüdrukutele erinevaid soovitusi. Volteinigi arvates tuleks lapsi valikule kaasata, kuid seda saab teha nii, et õpetaja teeb teatava eelreklaami mitmele raamatule ja lapsed valivad nende hulgast.
«Siis on nendel ka valiku ja vastutuse tunne olemas,» selgitas Voltein.
Lisaks võiks raamatu valik Volteini hinnangul toetama kohalikke olusid - kui ikka klassis õpib lastekirjaniku poeg või tütar, siis on väga loomulik, et tutvutakse selle kirjaniku teostega ja kohtutakse temaga.