Max Boot: Ida-Euroopa suudab end kaitsta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Idaeurooplased on õigusega mures Venemaa jultunud ja eduka välksõja pärast Gruusias. Paljudele Venemaa varjus elavatele inimestele toob see meelde traumaatilised mälestused: 1968. aasta tšehhidele, 1956. aasta ungarlastele, 1939. aasta poolakatele.
Seda enam, et Venemaa kõrgemad sõjaväelased ähvardavad tuumarelvaga Ukrainat ja Poolat, kui nood ei ole valmis seadma oma nina Kremli soovitud suunas.
Isegi need riigid, kes erinevalt Gruusiast ja Ukrainast kuuluvad juba NATO ridadesse, ei tunne end kuigi mugavalt. Poola välisminister Radek Sikorski on öelnud: «Pärgamendid ja lepingud on kenad asjad, aga Poola ajaloos oleme me pidanud võitlema ka üksi ja liitlased on meid mõnigi kord hüljanud.»
Varssavi reageeris suurema lähenemisega Ühendriikidele, lõpetades tükk aega veninud kõnelused USA tõrjerakettide paigutamise kohta Poola pinnale kiiresti kokkuleppega. See on hea, aga siiski ainult sümboolse tähendusega samm. Vähesed tõrjeraketid on mõeldud alla tooma samuti väheseid Iraani rakette, aga mitte seda hiigelkogust rakette, mis on Venemaa käsutuses.
Poola ja teised riigid ei tohiks lasta maad võtta illusioonil, et nad võivad kriisi korral arvestada USAga. Me oleme varasemal ajal jätnud Poola, Ungari ja Tšehhoslovakkia omapäi. Alles äsja ei abistanud me kuigivõrd Gruusiat.
Ainuke asi, millele rinderiigid saavad loota, on nende endi tahe võidelda oma iseseisvuse eest. Tahtest üksi siiski ei piisa. Vaja läheb ka võitlusvahendeid ja neid praegu napib. Me nägime ju, kuidas Venemaa sissetungijad purustasid Gruusia tillukesed relvajõud, kuhu kuulus alla 30 000 mehe.
Samas on jäänud tähele panemata, et ehkki Gruusia on väike maa (4,6 miljoni elanikuga), on tal võimalik oma kaitse jaoks palju enam ära teha. LKA World Factbooki andmetel elab Gruusias 900 000 meest vanuses 16–49 aastat. Neist saaks vähese vaevaga moodustada palju suurema sõjaväe, kuid see nõuab ka suuremaid kaitsekulutusi. LKA hinnangul ulatus kaitse-eelarve 2005. aastal kõigest 0,59 protsendini SKTst.
Gruusia suurendas viimastel aastatel sõjalisi kulutusi, aga Ida-Euroopas ei ole seda tehtud. Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi IISS kinnitusel kulutab vaid üks Ida-Euroopa riik kaitseotstarbel üle 2% SKTst. See riik on Bulgaaria, kus vastav protsent on 2,2. Teisel kohal asub Rumeenia 1,9 ja kolmandal Poola 1,8 protsendiga.
Ida-Euroopa riikidel ei ole ka suurt regulaarsõjaväge. Poolas on 7,9 miljonit sõjaväeealist meest, aga relvajõudude aktiivses teenistuses on ainult 127 266 meest. Ungari suudab mobiliseerida 1,9 miljonit meest, aga mundris on vaid 32 300. Bulgaarial on 1,3 miljonit potentsiaalset sõdurit, aga ainult 40 747 tegelikku. Mujal on samamoodi.
Demilitariseerimissuundumuses on ainult üks erand. Venemaa, kel on relvis üle miljoni sõduri, on suurendanud oma kaitse-eelarvet, mis langes nõukogudejärgse aja algul väga järsult. Ametlike andmete kohaselt kulutab Venemaa vähemalt 2,5 protsenti SKTst kaitseotstarbel. Aga kui liita kulutused paramilitaarsetele jõududele ja veel üht-teist muud, siis läheneb protsent neljale ehk teisisõnu enam-vähem USA kulutuste tasemele.
Väikeriigid on tihtipeale näidanud, et ka neil on võimalik suurriike lüüa. 1920. aastal võtsid poolakad marssal Józef Piłsudski innustaval eestvedamisel ette hiilgava vasturünnaku, mis päästis Varssavi ja lõi Punaarmee Poola pinnalt välja. 1939.–1940. aastal panid südid soomlased Talvesõjas vastu Nõukogude sissetungijatele, mis sundis Kremli leppima kogu maa asemel vaid killukesega. Suhteliselt hiljuti tõrjusid Afganistani mudžahiidid Punaarmee oma kodumaalt täielikult välja, mis aitas kaasa Nõukogude Liidu lagunemisele.
Aga kui idaeurooplased soovivad, et nad suudaksid midagi sarnast korrata – või kui täpsem olla, et nad suudaksid sundida venelased loobuma juba nende ähvardamisest, andes selgelt märku, et nad on millekski selliseks võimelised –, siis peavad nad tõhusa kaitse nimel palju enam vaeva nägema. Nad peavad kahekordistama oma sõjalised kulutused ja kasvatama endale selga nii militaarsed okkad, et isegi Vene karu ei söandaks neid alla neelata.
USA võib sellele kaasa aidata, nagu me aitasime afganistanlasi 1980. aastatel või nagu prantslased abistasid poolakaid 1920. aastal. See nõuab meie sõjalise abi strateegia muutmist, mis seni on mõeldud Ida-Euroopas meie enda relvajõudude pisikeste koopiate loomiseks.
Meie suuresti teostunud lootus oli, et need riigid aitavad seejärel täita meie sõjalisi kohustusi Afganistanis, Iraagis ja mujal. Kuid lisaks NATO stiilis ekspeditsioonivõimekuse arendamisele peavad need riigid olema valmis ka süvakaitseks.
See nõuab suurt reservi, kes on valmis kiiresti teenistusse asuma, ning ohtralt kaitserelvi, eriti kantavaid raketisüsteeme, näiteks Stingerid või Javelinid, mis suudaksid tekitada suurt kahju Venemaa rohmakatele lennukitele ja tankidele. See on palju tähtsam kui omaenda tankid või hävituslennukid.
Me peaksime pakkuma neile müüa niisuguseid suhteliselt odavaid kaitsesüsteeme ning ühtlasi pakkuma ka tugiteenuseid, et neid süsteeme võimalikult tõhusalt kasutataks. Kuid kõigepealt on vaja seda, et idaeurooplased panustaksid ise märksa rohkem oma kaitsesse.
Max Boot on USA presidendikandidaadi John McCaini välispoliitikanõunik. ©New York Times Syndicate.