ETV saatele «Pealtnägija» andis intervjuu koolivägivalla ohver, kes ka praegu, juba üheksa aastat pärast kooli lõppu tunneb end lapse- ja noorpõlves läbielatu tõttu vaimselt lõhutuna.
Vägivalla ohvri elu on häiritud ka aastaid hiljem
12. jaanuar 2011, 20:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolikiusamise ohver, tartlanna Agnes räägib, et ei saa olla õnnelik, tunneb end katkisena ja ihuüksi ning selle põhjus on tänini püsiv psühhotrauma koolivägivallast. «Ma ei tahaks kooliaega üldse meenutada, aga see on mul tegelikult pidevalt meeles,» nentis Agnes, vahendas ERR Uudised.
Tema sõnul meenub kooliajast vaid see, kuidas teda kiusati. «Jope peideti ära ja kui ma selle üles leidsin, siis sinna oli sülitatud ja peal trambitud. Enne tunni algust lükati näiteks laud minu poole, nii et ma kukkusin selili. Ja mul oli kohutavalt häbi,» ütles Agnes.
Naise kinnitusel on tal selliseid näiteid kooliajast lõputult. «Ükskord ma oleks seljaga kukkunud radiaatori konksu otsa. Mul üritati jalgu alt ära tõmmata. Sõbrapäevaks sain kaheksandas klassis poistelt kaardi, milles sooviti head haisemist,» rääkis Agnes.
Kodus olnud viletsad pesemisvõimalused olid vaid pisike osa traagikast. Agnes kasvas pehmelt öeldes keerulistes kodustes tingimustes. Oma isa pole Agnes iial näinud ning ema andis ta juba üheksa kuu vanuselt vanavanematele kasvatada.
«Mind tõugati, löödi jalaga, ka juhtmetega löödi. Mu asju peideti, loobiti. See loopimine oli tavaline. Kõikvõimalikud igasugused jutud minu kohta ja siis öeldi, et kõik poisid või ma ei mäleta, osa, tulevad minu juurde koju, ukse taha vaatama, kus ja kuidas ma elan, ja ma kartsin, et äkki tulevadki. Ma olin kohutavalt hirmunud, ma vaatasin aknast, et ega kedagi ei tule,» kirjeldas Agnes.
Tartlanna sõnul mõtles ta siis, et kõik läheb mööda ja ta peab vastu. «Kõige rohkem ma tahtsin, et vanaema sellest teada ei saaks. Üritasin toimuvat koduste eest varjata, sest vanaema oli isegi vana ja haige ja ma ei tahtnud talle lisaprobleeme tekitada,» ütles Agnes.
Samas puudus tal inimene, kellele oma muret kurta ja ka õpetajate suhtumine toimuvasse oli leige ning probleemi tõsidust ei adutud.
«Klassijuhataja oleks võinud minuga omavahel rääkida, koju helistada, kui ei olnud veel hilja või siis, kui ta nägi, et klassis midagi viltu läheb. Mõni õpetaja suudab narrimise kohe alguses lõpetada, on ka selliseid õpetajaid,» nentis Agnes.
Praeguseks ei ole tal alles mitte ühtegi klassipilti ega tunnistust, ta viskas need ära, et miski kooli ei meenutaks.
20-aastase staažiga lastepsühhiaatri Piret Visnapuu sõnul narritakse üldjuhul neid, kes millegi poolest erinevad ning traagiline on just see, et ohver on sunnitud päevast-päeva minema kiusajate juurde, ehkki ta teab, mis teda ees ootab.
«Tegelikult peaks iga täiskasvanud inimene, kes lastega terve pika päeva koos on, märkama, et kellelgi on raske. Tähtis on hoolida, tähele panna ja selliste asjadega delikaatselt tegeleda. Abistada tuleb nii, et see toetaks lapse eneseväärikust, mitte ei tunduks alavääristav,» ütles Visnapuu.
Agnes otsis professionaalset abi alles kaks aastat pärast kooli lõppu ning tal diagnoositi aastaid süvenenud seisund - raske korduv depressioon.
«Pealtnägijale» otsustas ta oma loo rääkida lootuses saada ühendust teiste koolikiusamise ohvritega, et koos traumadest paraneda.