Poolteise kuuga 30 tunniajalist seeriat – sellise Eestis enneolematu tempoga salvestatakse praegu Jüri tehnopargis uut Venezuela päritolu komöödiat «Kalevi naised» (stsenaariumi originaalpealkiri on «Lorenzo naised» – toim).
«Kalevi naised» – komöödia, kus nalja ei tehta
2. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmas võttepäev on algamas. Nagu kaht eelmist, ei saa seda siiski võttepäevaks nimetada – algust tehakse umbes poole kuue paiku õhtul, et siis hilisesse öhe suubuda. Eelmisi «päevi» võiks aga õigusega lausa võtteööpäevadeks nimetada. Ometi ei vaagu väsimusest ükski meeskonnaliige.
Postimehe kohale jõudes näib enim rassivat kunstnik Ain Nurmela, kes, otsaesine higist pärlendamas, võttepaika ette valmistades erkkollast Mistra-sarnast põrandakattematerjali maha sätib.
Hullumeelne tempo
Produtsent Kristian Taska on aga nagu vana rahu ise – möönab külmavereliselt, et kuigi veelgi hullumeelsemat tempot eeldavast graafikust ollakse tsipa maas, pole viga miskit. Küll kõik nagu lepase reega laabuma hakkab ja novembris, nagu kokku lepitud, ollakse «Kalevi naistega» telekanali Kalev Sport eetris.
Jüri tehnopargi üks osa, tegelikult vahelaoks ehitatud ja filmipaviljoniks muudetud massiivne 2000-ruutmeetrine betoonhoone suudaks vist isegi aatomiseene eest tõhusat kaitset pakkuda. «Tugev ja helikindel, paremat ei tea tahtagi,» konstateerib Taska rahulolevalt.
Kuigi pealt kandiline, kubiseb hoone sisemus kõikvõimalikest suurematest ja väiksematest soppidest, mis kõik eraldi tegevuspaikadeks kujundatud.
Ruumid on erinevates toonides ja erinevate dekoratsioonidega – näiteks ühe tegelase, moedisainer Leo (Ain Nurmela) kontoris püüavad pilku Swarovski kristallidega kaunistatud sohvad ning Taska esitleb samas ka fragmenti seriaalidisaineri uuest kollektsioonist ehk nappe oranže meestealuspükse. Nurka paigutatud dekadentlikus minimajakeses elavad Leo kaks kanaarilindu, kellega ta vahel nõu peab.
Liigume edasi ning meie ees avaneb peategelase Kalevi (Andrus Vaarik) ja tema naise Laire (Maria Avdjuško) luksuslik magamistuba, mille seinal ripub produtsendi enese kunstikollektsioonist pärit Lembit Sarapuu taies.
Järgneb õmblustöökoja omaniku Õnne Käbi (Andrus Vaarik) teismelise tütre Mimi (Ken Saan) tuba, mille seinu kaunistavad piiga iidolite Erich Kriegeri ja Sulo fotod.
Ega kõiki võttepaiku jõuagi üles lugeda, sest neid on tõepoolest palju – treener Kalju (Jan Uuspõld) korvpallisaali, turu, restorani ja kiirsöögikohani välja.
Taska Filmil on tegelikult selle multifunktsionaalse paviljoni kasutamise kogemus juba olemas – äsja lõppesid siin Vene-Eesti õudusfilmi «Fobus» võtted ning osaliselt on õuduka dekoratsioone siin-seal praegugi nähtaval.
Paroodiat teha ei taha
Siseneja kohtab aga kõigepealt ülekandebussi, milles režissöör Hermes Brambat kolme kaameraga salvestatavat komöödiat režiipuldis miksides üheks seob.
Tõsi, hetkel valmistab ta endale kõrvalasuval catering’i-laual võileiba: «Mina vastutan tehnilise, lavastaja Ingomar Vihmar lavastusliku poole eest. Seni on üsna hästi välja kukkunud.»
Lavastaja Vihmari meelest on kõige keerulisem see, kuidas Venezuelast sisseostetud stsenaariumi lavastada Eesti tingimustes nii, et tulemus poleks paroodia. «Tahan, et me siin nii väga nalja ei teeks,» sõnab ta.
«Proovime nii tõsiselt teha, et pärast oleks naljakas. Minu eesmärk on, et näitlejad mängiksid nagu draamat. Seda on aga raske saavutada, sest kiirus on taga. Vahel keerame ka vinti üle, mehed mängivad ju ka naisi ning ega ka kõik vanused sobi...
Kuid lahe, et saab proovida – sellist pakkumist ei tehta ju iga päev!» on Vihmar rahul.
Kohe asutakse filmima Kalevi intriigitseva ekskaasa Alitse (Britta Vahur) saabumist Soomest ning kohtumist Õnne Käbiga hotellis. Õnne üritab oma poega Alitse voodisse sokutada, lootes, et siis Alitse investeerib tema õmblusateljeesse.
Veidi aja eest grimmitoolist tõusnud näitlejad Britta Vahur ja lillas seelikuga kostüümis Andrus Vaarik on süvenenud tekstidesse, ehkki mõlemat aitavad salvestusel ka tekstimonitorid, mis paigutatud võtteplatsile viisil, et sealt tekstipiilumine ekraanilt välja ei paistaks.
Järjest võetakse Vahuri ja Vaarikuga linti viide seeriasse mahtuv materjal. Sari ise aga koosneb umbes kaheminutilistest vahelduvatest stseenidest.
Ja kui «Kalevi naiste» võtted läbi saavad, läheb paviljonis kinofilmide tootmiseks. Esimesena läheb töö lahti venekeelse komöödiafilmiga «Daamid Amsterdamis», järge ootab aga lugu laste talvelaagrist, kus hakkavad juhtuma salapärased sündmused. Mängima hakkavad Tallinna vene koolide õpilased.