Estonia ballett – juba 90 aastat vana

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Krati» needus. 1944. aasta 9. märtsi õhtul
«Krati» needus. 1944. aasta 9. märtsi õhtul Foto: Pm

Balletiga «Romeo ja Julia» tähistab Estonia ballett täna 90. sünnipäeva – 1918. aastal sai teater esimese «balletitrupe».

«Krati» needus. 1944. aasta 9. märtsi õhtul, kui Estonia teatris käis balleti «Kratt» etendus, hakkasid ühtäkki huilgama õhuhäire sireenid – nii algas Nõukogude pommilennukite rünnak, mille käigus süttis ja jäi varemetesse ka Estonia teater. Segadus ja mure üksteise järel põlema lahvatavate kodude pärast olid üleüldised.

Kalju Saareke on meenutanud, kuidas tol õhtul Kratti tantsinud Boriss Blinov tormanud, punane lavakostüüm veel üll, läbi pommirahe kodu poole. Kohe läks lahti ka jutt, et see, kes kurja välja kutsus, oli Kratt isiklikult. «See oligi see neljapäev, kui Kratt pidi valmis saama,» on kirjutanud Johannes Viirg, kes ka ise tol kurval päeval «Kratis» tantsis. Taastatud Estonia avati uuesti 1947. aasta novembris – balleti «Kalevipoeg» esimese vaatusega.

Kõik algas neljaliikmelisest «balletitrupest». 1915. aasta detsembris seisid end Peterburis koolitanud Eesti päritolu tantsijanna Sessy Smironina-Sevuni ukse taga kaks noort inimest: Lilian Looring ja Robert Rood. Kummalgi kindel siht silme ees – tantsijaks saada. Trenni hakati tegema sealsamas hämaravõitu toas – et tugipuud harjutuste tarvis ei olnud, hoidis üks kinni klaverist, teine söögilauast. Pikapeale lisandus teisigi huvilisi.

Kui Smironina-Sevun Estoniasse tantsujuhiks kutsuti, sai tema õpilastest 1918. aasta sügisel esimene balletitrupp või «balletitrupe», nagu toona öeldi – tõsi, vaid 4-liikmeline, tantsijateks Lilian Looring (pildil), Robert Rood (pildil), Rahel Olbrei ja Emmy Holz. Tants ise püsis jätkuvasti opereti teenistuses. Looring sõi hiljem välismaal kibedat rändbaleriini leiba – Eestis ei jätkunud tööd. Lõpuni jäi avamata ka Roodi talent – ehkki ta oli üks väheseid toonaseid meestantsijad, kes end pidevalt edasi arendas.

«Coppelia» – esimene tõeline ballett. Ehkki esimene nn tantsulavastus, lühike balletipantomiim «Unenägu kujuraiuja töökojas», tuli välja juba 1914. aastal, esitajateks peamiselt koorilauljad ja draamanäitlejad, jõuti esimese õhtut täitva balletini aastaid hiljem – 1922. Moskva Suure teatri priimabaleriin Viktorina Kriger oli gastrollil Tallinnas, kuid ei piirdunud sooloprogrammiga, vaid pani kohapeal kokku terve lavastuse, milleks sai «Coppelia» – tema enesega peaosas. Kriitika märkis ära lavastuse üllatavat professionaalsust, ka publiku seas osutus teos populaarseks – hooaja jooksul mängiti seda 11 korda. Võrdluseks: operettide puhul oli mängukordade hulk 14-19. Paraku ei toonud see kaasa muutust Estonia repertuaaripoliitikas – tants oli ja jäi teisejärguliseks. Trupp kahanes kolmeliikmeliseks.

Rahel Olbrei võitleb tantsu eest. Rudolf von Labani Hiina-aineline ballett-pantomiim «Roheline flööt», mis jõudis Estonia lavale 1928. aastal, kuulutas Rahel Olbrei ajastu algust. End usinasti välismaal korüfeede käe all täiendanud Olbrei oli paar aastat varem palgatud teatri ballettmeistriks – ta tõi teatrisse moodsamat tantsulist mõtlemist, rõhutades, et kõik tantsustiilid on võrdsed - vaid ühe kunsti erinevad väljendused. Ühtlasi võitles ta välja trupi suurendamise – 1926. aastal kuulus algkoosseisu kuus tantsijat, kes olid välja valitud katsete ehk moodsas keeles auditioni põhjal. 1944. aastal emigreerus Olbrei Rootsi, sama teed käisid teiste seas Klaudia Maldutis, Elli Kubjas, Ada Ahi, Kalju Kõks ja Valentin Lind, kes olid end juba Estonia laval tõestanud.

20. sajandi tantsijaideaali kehastus.
«22. märtsil esietendunud «Luikede järv» oli sündmus, mis on võrreldav ainult Helmi Puuri lavaletulekuga 1954. aastal. Verisulis baleriin K. Kõrb, kes alles suvel 1980 lõpetas Tallinna Balletikooli, vapustas oma debüüdiga Odette-Ottilie kaksikosas.» Nii kirjutas balletikriitik Ago Herkül 1981. aastal, lisades, et Kõrb kehastab 20. sajandi tantsijaideaali. Kõrb jäi priimabaleriiniks rohkem kui 20 aastaks – võib vaid spekuleerida, kui kaugele oleks ta jõudnud välismaale siirdudes. Kõrbi mitmekülgsust näitab koos Viesturs Jansonsiga tantsitud «Preili Julie», mille eest pälvis ta 1991. aastal parima naisnäitleja tiitli – esimene ja ainus kord, kui selle on võitnud baleriin. Teose tõi lavale Birgit Cullberg, kes on, muide, ise tunnistanud, et tantsu juurde juhatas ta nooruses nähtud Ella Ilbaku sooloetendus.

Piiride avanemine. Millise uhke trupi saaks kokku panna neist tantsijatest, kes on alates 1980ndate lõpust Eestist välismaale parematele jahimaadele siirdunud. Alustagem verinoortest Age Oksast ja Toomas Edurist (pildil), kes, jõudnud vaevalt Estonias debüteerida, kui juba Jacksoni balletikonkursi parima paarina 1990. aastal Inglise Rahvuslikku balletti kutsuti. Üksteise järel siirdusid piiri taha Teet Kask, Priit Kripson, Meelis Pakri, Tiit Helimets, Artur Lill, Stanislav Jermakov jne jne. Panite tähele, et need kõik on meestantsijad?

«Joanna Tentata» – väike ime! Pärast «Joanna Tentatat» olid inimesed ilusamad ja paremad – on meenutanud balletikriitik Ago Herkül seda mõju, mida avaldas hingele Mai Murdmaa religiooni ja vaba tahte konfliktist rääkiv «Joanna Tentata» aastast 1971. Oli Murdmaa õnn, et ta sai kasutada korraga noort Tiit Härmi ja Juta Lehistet, kes moodustasid selles teoses ühe Eesti balletiajaloo meeldejäävama koosluse. Härm oli oma karjääri tipus – briljantse tehnikaga, jõuline, tundlik ja karismaatiline – ilmselt parim meestantsija, kes Eesti pinnal on iial sündinud.

Mai Murdmaa kandis edasi Olbrei vaimu! See on ju pornograafia, olevat Mai Murdmaale 1960ndatel ette heidetud, kui tema naistantsijad harkisjalu laval kükitasid. See oli aeg, mil koostöös helilooja Eino Tambergiga jõudsid lavale «Ballett-sümfoonia», «Poiss ja liblikas» ja «Joanna Tentata» (1971) – kõik vabama tantsulise mõtlemise näited toonases sumbunud õhustikus.

Eesti oli hiiglasliku N Liidu provints ja siin võis selliseid asju katsetada. «Olla üksinda suures N Liidus, püüda siin üksinda midagi liigutada. Kui puuduvad inimesed, kellega professionaalselt suhelda, kes jagaksid su mõtteid. Kui puudub vaimne keskkond. Muidugi on see ruineeriv,» on Murdmaa ise meenutanud. Hiljem, aastal 1974 sai Murdmaast rohkem kui 20 aastaks ka Estonia peaballettmeister. «Mai on tõeline kunstnik. Kunst põleb temas nii ereda leegiga, et tihti põletab see näpud neil, kellele raskeid sõlmi harutada ei meeldi,» kirjutas õpilane ja kolleeg Mart Kangro Murdmaa 70. sünnipäeva puhul.

Esimese priimabaleriini sünd. «Tantsutehnika sulab ühte tantsus väljenduva mõtte- ja tundeilmaga, tehnikat nagu ei märkagi, niivõrd tundub see olevat endastmõistetav, ainult abinõu eesmärgi saavutamisel. Tal on eriline oskus muuta iga väiksemgi liigutus ja žest tantsuks. Tants, mis ei interpreteeri, ei illustreeri muusikat, vaid tekib koos muusikaga, on osa sellest, on ise nähtavaks muudetud muusika,» on kirjutanud Lea Tormis.

Jutt käib mõistagi Helmi Puurist – baleriinist, kelle debüüt toimus 1954. aastal «Luikede järves» ja kohe Odette-Ottiliena. Rolliga, mis on karmiks proovikiviks igale baleriinile. Huvitav on mõelda, milliseks oleks kujunenud Puuri karjäär siis, kui polnuks külalisest ballettmeistrit Vladimir Burmeisterit, kes äsja koolipingist tulnud tantsijat usaldas? Muide, Burmeisteri «Luikede järve» vastupidavust ajaproovile näitab see, et hiljaaegu oli sama lavastuse hilisem Pariisi Grand Opera versioon ka Mezzo telekanali programmis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles