Surnud hobuse piitsutamine Wagneri saatel

, sotsiaalteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamat
Mihkel Kunnus 
Minu eugeenika saladus
Kultuuri­eugeenilisi ­koode. 
Saarde-Pärnu 2012
265 lk
Raamat Mihkel Kunnus Minu eugeenika saladus Kultuuri­eugeenilisi ­koode. Saarde-Pärnu 2012 265 lk Foto: Repro

See võiks olla kujundlik tulem, milleni tajudele – ehk siis lüürikale ja audiovisuaalsele – orienteeritud kunst meid viib. Kunnusele teeb muret, et kirjandus, olles ainus kunstiliik, mis ei suru peale oma aega ja mis Kunnuse järgi on tänu sõnale ka ainus digitaalne sisend paljude analoogsete ehk tajude läbi võimendatute kõrval, on kappamas mõistmise vajaduse juurest tunnete manu.

Sellelt ohupinnalt võib Kunnuse raamatus tõusvat teatri- ja muusika-, lüürika- ja netiviha mõista.

Kunnus ütleb, et teater teeb inimesi afektiivsemaks, märatsevamaks, impulsiivsemaks, elamusejanusemaks, ja lisab, et korrektsem oleks ehk rääkida mitte niivõrd teatri kahjustavast toimest indiviidile, kuivõrd arengut pidurdavast toimest, sest lapsel on motivatsioon loomuldasa emotsioonipõhine.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles