Oma lapse esimesse klassi istumajäämise võimalusest mõtleminegi tundub lõviosa lapsevanemate jaoks absurdina, ometi kinnitab statistika, et meil jäädakse esimest klassi kordama palju sagedamini kui teist või kolmandat.
Šokeeriv tõsiasi: Eesti lapsed jäävad esimesse klassi istuma
31. oktoober 2012, 00:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel jäi Eestis eelmisel aastal esimest klassi kordama 125 last ja varasematel aastatel on olnud vastavad numbrid veelgi suuremad – siis läks kooli ka rohkem lapsi. Samal ajal kinnitavad arvud ka seda, et teise ja kolmandasse klassi jäädakse istuma kaks-kolm korda harvemini kui esimesse.
Et kaitsta lapsi, nende vanemaid ja kooli, ei täpsusta Postimees selles loos olevast näitest kõneledes nimesid ega piirkonda. Selle x-valla sotsiaaltöötaja on hädas perekonnaga, kelle kõik kolm last on jäänud klassi kordama, üks neist lausa kolmel korral. Ka noorim laps käib tänavu esimeses klassis teist korda, sest ta ei jõudnud eelmisel aastal lihtsalt piisavalt sageli kooli.
Nende laste vanemad pole sotsiaaltöötaja kinnitusel joodikud ega asotsiaalid, kellelt tuleks lapsed ära võtta. Ometi on laste istumajäämistes süüdi justnimelt vanemad, mitte säravate silmade ja terava mõistusega lapsed ise. «On selgunud, et vanemad ise magavad hommikuti sisse,» lisas too sotsiaaltöötaja. Seega ei viitsi lapsevanemad lihtsalt niipalju pingutada, et sundida end hommikul üles tõusma ja lapsi kooli saatma.
Lõppkokkuvõttes on mitmekordselt istuma jäänud vanimal lapsel tekkinud tõsine tõrge ja ta teeb ise ja teadlikult koolist poppi. «Nüüd on asi läinud nii kaugele, et vanemad toovad põhjusena seda, et lapsed on sageli haiged,» räägib sotsiaaltöötaja. «Suurem laps ei taha enam endast palju väiksematega ühes klassis käia ja kurdab tervisehädasid. Võibolla ongi tal tekkinud psühhosomaatilised probleemid (kooliga seotud stress tekitab füüsilisi vaevusi – N.N.).»
Kuna lapsed pole intellektipuudega, siis pole vallal ka mingit põhjust suunata neid erivajadustega laste kooli. Sellistel puhkudel suunatakse lapsi tavakoolidesse, millel on oma õpilaskodud. Samasuguse võimaluse pakkus välja ka omavalitsus. Paraku on seni nii, et omavalitsuse arvamust ja maakondlike komisjonide hinnanguid võetakse soovituslikena ja viimane sõna jääb ikka vanematele. «Tunnen ennast üsna abituna nende laste aitamisel, sest vanemad on kooli vahetamisele kategooriliselt vastu,» räägib too sotsiaaltöötaja. «Aga lapsel oleks ju võimalus minna täiesti uude keskkonda, kus ei teata tema probleeme ja kus ta saaks alustada valgelt lehelt.»