Musta pesu näkku

Põim Kama
, Kultuurikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastakümnetetagust kohtumist meenutavad Gunn (vasakult, Priit Strandberg), Mihkel (Andres Mähar) ja Hendrik (Martin Kõiv).
Aastakümnetetagust kohtumist meenutavad Gunn (vasakult, Priit Strandberg), Mihkel (Andres Mähar) ja Hendrik (Martin Kõiv). Foto: Sille Annuk

Mihkel Raua raamat «Musta pori näkku» ja selle põhjal valminud lavastus keskendub mäluaukudele, mustale pesule ja namedrop­ping’ule ehk oma nina püstiajamisele kuulsuste arvel – aga mitte muusikale.

Ometi kirjutab Raud lavastuse kavalehel toodud tsitaadis, et tal oli harukordne võimalus näha, kuidas sajad ja sajad tegelased peaaegu katkematus mäluaugus läbi aastate liuglesid ja siiski leidsid endas jõudu luua kõige imelisemaid laule, mida meie rahva esindajad iial loonud.

Teatril on imelised vahendid publikuga manipuleerimiseks. Peaaegu sama head kui näiteks televisioonil või trüki- ja muul meedial. Mulle ongi teatris üks huvitavamaid aspekte jälgida, kuidas minuga manipuleeritakse. Milliseid võtteid kasutatakse ja kuidas ma neile reageerin.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles