Mart Nutt: inimõiguste, julgeoleku ja infovabaduse kolmnurgas

Foto: Corbis / Scanpix

Globaliseerumine, tehnoloogia areng nii relvastuses kui ka kommunikatsioonis, inimeste liikumise tohutu suurenemine – kõik see on esitanud inimõigustele varem teadvustamata väljakutseid. Ilmnenud on täiesti uued tegurid, mis inimõigusi ühemõtteliselt mõjutavad, ja olukorrad, kus inimene on ühiskonna sekkumiseta kaitsetu. Nii on viimase kolme aastakümne jooksul jõudnud inimeste teadvusse inimõiguste ja julgeoleku dilemma, viimasel paaril aastakümnel inimõigused ja internet. See loetelu pikeneb üha.

Inimõiguste ja julgeoleku seos muutus aktuaalseks, kui inimõigused muutusid universaalseteks ja seega riigi suveräänsuse ülesteks. Sellest tekib kohe kaks teemaringi: kuidas kaitsta inimõigusi autoritaarsetes riikides, kus rikkumise allikas on peamiselt valitsus ise, ja konfliktikolletes, kus valitsus ei kontrolli riigis toimuvat ning tekkinud julgeolekuvaakumis ei suuda tagada inimõigusi.

Sageli on arvatud, et inim­õigused ja julgeolek välistavad teineteist: julgeoleku tagamine annab hea ettekäände inimõigustest mööda minna. See kehtib tõepoolest enamiku autoritaarsete riikide kohta, kuid pole siiski universaalne. Demokraatlikes riikides on valitsuse põhiseaduslik kohustus tagada nii inimõigused kui ka julgeolek. Seega peab valitsus mitte ainult leidma tasakaalu inimõiguste ja julgeoleku vahel, vaid rakendama julgeolekumeetmed inimõiguste teenistusse.