Sülditegemise kunst kandub põlvest põlve

Tiina Kaukvere
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vürtsi lisasime veidi pärast porgandeid ja sibulaid – viimased sai potti visatud vaid värvi pärast. Süldipada kees kokku neli tundi, vahepeal tuleb süldileemelt tekkinud vaht ära korjata.
Vürtsi lisasime veidi pärast porgandeid ja sibulaid – viimased sai potti visatud vaid värvi pärast. Süldipada kees kokku neli tundi, vahepeal tuleb süldileemelt tekkinud vaht ära korjata. Foto: Tiina Kaukvere

Süldivalmistamise oskust võib võrrelda kunstiga, mida on pärandatud edasi põlvest põlve. Pärast paarikümneaastast süldisöömisstaaži tundsin nende jõulude eel, et on aeg see kunst ära õppida.

Meie peres on vanaema alati hoolitsenud selle eest, et sült pidulaualt ei puuduks. Isegi kui tervis on kehv ja paljude toimetuste juures läheb abikätt tarvis, õnnestub sülditegu tal ikka. Pole ka ime – oma esimese süldi keetis vanaema 12-aastase karjatüdrukuna, aga kahjuks ei mäleta ta enam, kuidas toonane meistriteos mekkis.

Värske liha kupatamine

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles