Vaeste perede ja maalapsed jäävad huviharidusest üha enam eemale

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Statistikast on ilmekalt näha, kuidas majandussurutis koos tööpuuduse kasvu ja rahvastiku vaesestumisega on lastelt ära võtnud võimaluse harrastustega tegeleda. Kriitilisemateks piirkondadeks seejuures on maa-asulad ja Ida-Virumaa.

Laste huvihariduses osalemine on tihedas seoses pere sissetulekuga, kirjutab statistikaameti analüütik Tiiu-Liisa Laes statistikakogumikust «Eesti piirkondlik areng 2012».

Andmed näitavad, et vaeste perede lapsed käivad huviringides tõesti vähem. Kui 2005. aastal käis kõigi perede lapsi ligi üheksa protsendi võrra rohkem hobiringides kui suhtelises vaesuses perede lapsi, siis majanduse kõrgaegadel oli vahe pea olematu (3 protsenti), kuid 2010. aastal oli vastav lõhe kasvanud koguni 11 protsendini, absoluutses vaesuses perede laste puhul 14 protsendini.

Kui jaotada leibkonna sissetulek kvintiilideks, siis etteaimatavalt on rahalises mõõtes parim ligipääs hobiharidusele kõrgeima sissetulekukvintiiliga leibkondade lastel. Mida rohkem teenib pere raha, seda suurema tõenäosusega selle pere laps või lapsed, kes on huvihariduse jaoks sobivas vanuses, ka huviringides ja trennides käivad.

Ebavõrdsus rikkaimate ja vaeseimate perede laste harimise vahel on kasvanud 2007. aastaga võrreldes üle kahe korra.

Kõige rohkem osalevad huvihariduses rikkamate perede nooremas koolieas lapsed. 2010. aastal oli kõige kõrgemasse tulukvintiili kuuluvatest kuni 14-aastaste lastega leibkondadest 63 protsenti neid, kus vähemalt üks laps käis mõnes huviringis. Madalaimas tulukvintiilis oli selliseid leibkondi tunduvalt vähem (38,6 protsenti).

Kui vaadata ajaliselt kõikide Eesti perede laste huvihariduslikku käitumist, siis majanduskriisi aastad ei ole sellele üldjoontes mõju avaldanud. Vaatamata rasketele aegadele on lapsed hakanud huvitegevuses pisut rohkem osalema.

Kuid madalama sissetulekukvintiiliga leibkondade lapsed on võrreldes majanduse heade aegadega hakanud huviringides käima tunduvalt vähem: kui 2007. aastal oli kõige madalamasse tulukvintiili kuuluvatest kuni 14-aastaste lastega leibkondadest 43 protsenti neid, kus vähemalt üks laps käis mõnes huviringis, siis 2010. aastaks oli niisuguste perede osatähtsus langenud ligi viie protsendipunkti võrra.

Maalastel transpordiprobleem

«Ebavõrdsus rikkaimate ja vaeseimate perede laste harimise vahel on kasvanud 2007. aastaga võrreldes üle kahe korra,» nendib autor.

«See on üllatav, sest üldiselt on ebavõrdsus ühiskonnas vähenenud: majanduskriisi oludes on rikkaid leibkondi vähemaks jäänud ning sissetulekute tase on ühtlustunud. Seega võib arvata, et omajagu võib laste harimise või mitteharimise küsimus olla seotud ka pere eelistustega. Näiteks võivad vaesemad pered raisata raha vanemate pahedele, selle asemel, et lapsi koolitada,» analüüsib Laes.

«See, et kehvemal elujärjel olevad lapsevanemad on hakanud raha rohkem kuritarvitama, võib omakorda olla seotud raskema majandusliku olukorraga kaasnevate sisemiste pingetega, mida leevendatakse pahelise käitumise kaudu (alkoholi tarbimine jne), seda eriti maapiirkondades. Samas on huviringide tasu väga palju tõusnud ja on oht, et laste huviharidus on muutumas vaid jõukamate perede privileegiks,» tõdeb ta.

Kui võrrelda omavahel maa- ja linnalaste huviringides käimist, siis on näha linnalaste suhteliselt aktiivsemat huvitegevuses osalemisest. «Selle põhjusteks on suurem huvikoolide ja meelistegevuste võimaluste hulk, puuduvad transpordiprobleemid ning sissetulekud on suuremad. Et ka majanduse parematel aegadel, mil linnalapsed hakkasid huviringides rohkem käima, maaperede laste huviringides käimine hoopis vähenes, võib järeldada, et maalapsed ei saa huviringides nii palju käia mitte ainult raha tõttu, vaid sageli ka seepärast, et ringid on kättesaamatud ja elukohast kaugel,» märgib Laes.

Tagasi üles