Masuaegne tööpuudus ei pannud noori õppima

Kuigi noorte kõrge tööpuuduse arstimina soovitati kasutada aega enda harimiseks, ei läinud see nii.

FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht

Tallinna Ülikoolis koostatud raport pöörab pea peale retoorika, mida Eesti poliitringkondades pikka aega viljelda armastatud - majandussurutis ei pane tegelikult noori õppima ja kutseharidus ei kaitse töötuse eest.

TLÜ rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi vanemteadur Marge Unt näitab raportis «Noorte töötus Eestis majanduse tõusu- ja languse aastatel» statistikaameti 2001.-2011. andmetele tuginedes, kuidas Eesti avatud majandus mängib noortega piltlikult öeldes ruletti - kriisi ajal vähenevad noorte inimeste töövõimalused järsult, samas võidavad nad majanduse tõusudest.

Näiteks kui 2008. aastal oli riigi ligi 180 000st 15- kuni 24aastasest noorest töötuid 7,5 protsenti, siis 2010. aastaks oli see number juba 40,6, kustutades täielikult kogu buumiajaga saavutatu.

Masu näitas, et kui üldiselt käib täiskasvanute ja noorte töötus Eestis käsikäes, siis kriis andis täiskasvanutele olulise eelise. «Noored kalduvad olema viimased, keda tööle võetakse, ja esimesed, kes lahti lastakse,» summeerib Unt. Tema arvutuste kohaselt oli noorte töötuse risk olenevalt haridustasemest 2-2,5 korda kõrgem kui täiskasvanutel.

Magistrikraad oli viimase majanduslanguse ajal parim garantii töötuse vastu.

Noorte tööle saamist takistab kogemuste nappus, neid on aga ka lihtsam koondada – väiksema tööstaaži korral tuleb töötajale vähem aega ette teatada ja ka kulud on madalamad. Mängu tuleb ka emotsionaalne faktor - vanuse tõttu peaks noortele olema uksed lahti ja kohustusi vähem, arvavad tööandjad. Tõde võib olla vastupidine: napi tööstaaži tõttu on ameti kaotanud noorel väiksemad sotsiaalsed garantiid ja kõrgem vaesusrisk.

Erinevalt poliitikute ja ekspertide soovitustest ei kasutanud noored sülle kukkunud vaba aega enese harimiseks. Masu alguses õppis 53 protsenti noortest, 2011. aastaks oli nende hulk koguni protsendi võrra vähenenud. Selle arvelt kasvas 17 protsendini «tegevusetute» noorte arv: 2011. aastaks ei õppinud ega töötanud 30 200 noort. «Pool neist otsis aktiivselt tööd, veerand olid kas haiged või vanemapuhkusel ja ülejäänud olid mitteaktiivsed muudel põhjustel.»

Kõrgharidusega sinikraed

Raportis võrreldi omavahel buumi ja kriisi ajal kooli lõpetanuid. Buumiajaga võrreldes halvenes enim rakenduskõrghariduse lõpetanute seis. «Nad on sagedamini töötud kui ükskõik millise muu kõrgharidusega noored,» tuvastas Unt. Suur osa neist pidid leppima masu seaduspäraga – vastu tuleb võtta lihtsad ametikohad ning vaid vähestest saavad tipp- või keskastme spetsialistid.

Sama saatus tabas bakalaureusekraadi omandanuid, kellest kolmandik kibeles kiratseva tööturu eest nüüd magistriõppesse ja tegi õigesti. «On märkimisväärne, et magistrikraadi omandanute töötuse risk ega madalama taseme töökohtade vastu võtmise sagedus ei suurenenud. Seega ennetas magistrikraad viimase majanduslanguse ajal edukalt töötust,» nenditakse raportis.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele olid väga haavatavad kutsehariduse omandanud, kellel erinevalt põhi- või keskharidusega noortest oli vähe edasiõppimisvõimalusi ja kõik panused pandud tööturule. Kui majanduse tõusuaegadel otsis tööd iga kümnes, siis langusaegadel juba iga neljas kutsekooli lõpetaja. «Vaatamata Eesti kutsehariduse ümberkorraldustele on nende noorte tööturupositsioon majanduslanguse ajal vägagi haavatav. See võib tähendada, et õpetatavad erialad ei vasta majanduse vajadustele,» järeldas Unt.

Põhi- ja keskharidusega noorte olukord on ühtviisi lootusetu nii majandustõusu kui ka –languse ajal.

Noorte tööhõive taastus järsult

Siiski teeb raport komplimendi riigi ja töötukassa pingutustele. Kui 2010. aastal oli Eesti ELi riikide hulgas noorte töötuselt Hispaania, Baltimaade, Slovakkia ja Iirimaa järel kuuendal positsioonil, siis aastaga suudeti noorte töötuse määra vähendada 10 protsendi võrra 22,3 protsendini, mis on liidu keskmine tulemus. 

Lihtsalt pole see tulnud, sest üle 60 protsendi Eesti töötutest noortest pole kunagi pöördunud tööbüroosse. «Sellest võib järeldada, et noorte probleemide lahendamiseks ei piisa töötukassa poolt pakutavatest tööturumeetmetest,» nendib Unt.

Olukorrale on mitmeid lahendusi. Unt märgib teistele autoritele tuginedes, et probleemid saavad alguse juba eelkoolieast, sest laste ettevalmistus algkooliks on väga ebaühtlane ning oleneb vanemate motivatsioonist ja võimalustest. Vaesematele peredele tuleks hakata hüvitama kulusid lasteaiaharidusele, mis Eestis eelkooli rolli täidab.

Praegu lõpeb Eestis koolikohustus põhikooliga või siis, kui noor saab 17 aastaseks. Riik ei tea, mis neist edasi saab, sest töötute ja mitte õppivate noorte jaoks pole seiresüsteemi. Üks võimalus selle loomiseks oleks tõsta koolikohustust keskhariduse tasemeni.

Tagasi üles